Türgi ja Saskia

Kui nüüd päris aus olla, olen juba 3 nädalat tagasi Eestis olnud ning viimased kuu aega vaikust siin blogis polnud üldsegi tahtlik asi. Nimelt ütles mul arvuti taaskord üles ja seekord polnud enam võimalust, ega ka enam nii suurt vajadust, kelleltki midagi laenata. Aga et asi ikka korralikult lõpule viidud oleks, kirjtan nüüd lühikese kokkuvõtte oma viimastest nädalatest Türgis.

Viimane nädal Eskisehiris tähistas ametlikult meie vahetussemestri lõpu algust. Esmaspäeval (10.06) tegi ära Marje oma viimased eksamid ning õhtul oli del Mundos tema "lahkumispidu". Kõik sõbrad, kes soovisid, said temaga viimast korda kokku ning kella üheks öösel saatsime (Eesti tüdrukud ja Taner) Marje tema transferbussi peale, mis ta bussijaama viis, kust läks juba edasi buss Istanbuli ning viimasest lend Tallinna. Marjel oli once-in-a-lifetime võimalus saada Tallinnas vesiväravaid ning punast vaipa, kuna see oli Turkish Airlines'i esimene lend Tallinna (ja üldse Eestisse).

Edasi läks kõik sarnaselt - tegime eksameid, (kolmapäeval pidasime ka Mariliisi sünnipäeva,) nautisime veel kõikvõimalike Türgi võlusid viimast korda (erinevad söögid, hamam, paadisõit jne) ning neljapäeva õhtul saatsime analoogselt Marjega ka Mariliisi koduteele. Ainult et tema minek algas Travellers'ist ning ei lõppenud Eestis vaid Saksamaal. Laupäeval oli minu kord lahkuda - minu saatmiseks oli järel veel vaid Kaisa ning ka Arbi ja Renata tulid appi kohvritega bussijaama jõudmisele. Ka minu teekond ei jõudnud veel Eestisse, vaid sõitsin bussiga hoopis Kuşadası'sse. Kaisa lahkus aga järgmise nädala alguses (Eestisse).

Isegi Eski nuttis meid taga - meie lahkumise perioodil oli kogu aeg sajune ilm ning isegi maa värises mõne korra.

Viimane pilt meist neljast koos meie kooliga

Nii sai ühest nelikust taaskord neli üksikut.

Nagu juba mainitud, ei tähendanud see aga minu jaoks Türgi-kogemuste lõppu. Sõitsin Kuşadası'sse, kus ma sain kokku oma vanemate ning oma venna Andrega, kes tulid Türki puhkama. Ka seal oli omajagu seiklusi, nagu näiteks minu türgi keele kirjalik eksam, mis enne edasi lükati ning nüüd toimus, keset mida tervel tänaval elekter ära läks. Seekord oli plaanis täielk puhkuse reis, seega enamus aega veetsime rannas lesides. Üle päeva üritasime ikkagi kuskil ringi jalutamas ja vaatamisväärsustega ka tutvumas käia, et mitte liiga ära põleda. Kuşadası's ööbisime kahes erinevas hotellis, kus töötajaskond oli väga sõbralik ning ülimalt elevil, et ma Türgis õppisin ning väheke türgi keeltki mõikasin. Vaatamisväärsustest käisime läbi mõne kohaliku küla ning nende turud, Ephesuse, Pamukkale, Hierapolise ning vahetult enne ära tulemist vaatasime ka Istanbulis üle viimased asjad, mis seni kahe silma vahele olid jäänud - Bosphoruse tuuri ning Galata torni (mida mina külastasin vaid kolmandat korda). Miniatürk on aga üks asi, mille külastus oli mitu korda kogu selle reisi jooksul plaanis, aga sinna kohale ikka ei õnnestunud saada.

27. juulil oli meie tagasilend Eestisse - otse Tallinnasse.

Kui sealihaga harjus varsti kõht jälle ära, siis on veel kaks asja, millest ülesaamiseks läheb veel natuke aega:

* absoluutselt kõik räägivad eesti keelt

* sõna tamam