Turupäev

Nüüd on ka esimene nädalavahetus Eskis oldud. See oli täis pidusid ja magamist.

Laupäeva hommikul võtsime kõik aja maha ning saime kokku alles kella 15 paiku (eelmine blogi postitus sai tehtud enne välja minekut), kui läksime koos hommiku-/lõunasöögile (kuidas kellelegi). Otsisime üles Taneri sõbra soovitatud (pannkoogi)kohviku Karavan Gözleme. Õue astudes oli väga kevadine tunne, sest õues oli soe ja päike säras. Niipea kui me olime kohvikusse maha istunud, hakkas päris kõvasti sadama. Seega nautisime kohvikut natukene kauem, kui alguses plaanis oli. Õhtul käisime vaatasime koos mõnede teiste Erasmuse tudengitega üle uue baari, mis see nädal avati.

Karavan Gözleme: pannkoogid spinati ja kartuliga

Karavan Gözleme: ootame vihma möödumist

Õhtul baaris: Sara (poolakas), mina, Marje

Pühapäev. Nii mõnegi jaoks oli taas hiline hommik, kuid mulle mitte. Nimelt on mul toas kardin küll, aga hommikuti läheb ikkagi kogu tuba nii valgeks, et silmigi on valus lahti teha, aga magada ka ei saa. Seega minu hommikud on enamasti natuke varajasemad, kui teistel, aga ma usun (loodan), et see läheb üle :) Kuna Marje siis alles magas, kui Mariliis juba ärkvel oli, siis ma läksin üksi Mariliisi poole, sest kodus oli ka igav istuda. Sõime koos hommikust, olime asjalikud, tegime õhtuks plaane ja tegime endale korrraliku lõunasöögi. Vahepeal jälgisime ka Vabariigi aastapäeva paraadi otseülekannet. Hüppasin korra ka kodust läbi, et dušši võtta ning kl 16 saime Marje ja Mariliisiga Nuka peal kokku (Nukapealne koht on meile kolmele kõige lähema 2 suure tee ristmik, kus me alati kokku saame), käisime poes ja läksime Kaisa poole.

Kaisa pool pidasime Estonian Night'i ehk Vabariigi aastapäeva pidu, mille puhul kutsusime küll oma Türgi sõpru, tegime neile Eesti-teemalist viktoriini, näitasime aastapäeva kontserti ja pingviinide paraadi, mängisime seltskonnamänge ning pakkusime meie pidudele tüüpilist sööki - juurviljad dipikastmetega, must leib kilu ja munaga (ainult et kilu me poest ei leidnud, seega lihtsalt munaga).

Patriootliku Mariliisi koduaken :)

Eesti-pärane õhtusöök

Lõpuks tulid kohale 7 Türgi meest ja 4 Eesti naist. Saime ka presidendi pildile.

Esmaspäev on Eskisehiris turupäev, aga enne kui me turule saime, pidime käima koolis ja paberid lõplikult korda ajama. Nagu ka eelmine kord, plaanisime umbes 9.30 bussi peale minna (ega me bussigraafikut ju siin ometi ei tea). Mina ja Mariliis tuleme samast peatusest, Kaisa paar peatust enne meid ning Marje ja Taner üks peatus pärast meid. Mariliis oli natukene varem kohal, seega tema nägi, kuidas üks õige buss peaaegu tühjana mööda sõitis. Peale minema ei hakanud, sest kedagi teist meist veel seal peal ei olnud. Varsti jõudsin ka mina peatusesse ja siis me OOTASIME (ülla-ülla). Midagi 10 paiku tuli järgmine buss. See oli aga puupüsti täis, nii et buss isegi ei peatunud meie peatuses. Otsustasime, et lähme jalutame järgmisesse peatusesse, et koos Taneri ja Marjega on lõbusam. Neid aga peatuses ei olnud, kuid enne kui me väga imestada jõudsime, nägime üht teist bussiliiki, millel on samuti meie kooli nimi klaasi peal ning mis peatus meie juures ning kust seest Taner meile viipas, et me ühineksime. See oli väiksem, selline mikrobussi laadne, kus meie sõidukaart ei tööta, seega on see meile tsipa kallim. Aga vähemalt oli seal ruumi ja kohale sellega saime. Varsti saime telefoni teel ka selgeks tehtud, et Kaisa oli ennast sinna täis bussile siiski ära mahutanud.

Kui me enam-vähem koolis kõik jonksu saime (suurte tehniliste raskustega muidugi) siis läksime linna tagasi, et lõunat süüa ja turul käia. Lõunasöögi jaoks käisime esimest korda (minu) siinoleku aja jooksul söömas riisi ja loomaliha.

Lõunasöök. Sellisest topsikesest vee joomine pidi olema tüüpiline.

Espark'i taga: hulkuvad koerad on siin tõesti tavalised.

Koerad on siin täiesti tavaline vaatepilt. Päikesepaistelisel ilmal meeldib neile päikest võtta (pildil on üks kolmest-neljast koerast, kes tol hetkel seal oli). Järgmiseks läksime turgu vallutama. Eskisehiris on iga esmaspäev samas kohas turg, kus müüakse värskeid puu- ja juurvilju ning palju muudki.Turutänav oli nii pikk, et me ei hakanud täna isegi selle lõppu välja jalutama. Mina sain sealt endale tulevaks nädalaks varutud õuna, pirni, kartulit, porgandit, redist, tomatit ja kurki (iga asja umbes 0,5 kg) ning seda kõike vähema kui 6 liiri eest (2-3 eurot).

Turul: kuivained

Turul: porgandid, redised

Turul: kõike võimalikku rohelist

Minu saak turult (kartulid on pildilt puudu)

Fakte ja märkusi:

* Kohtusime Taneri sõbraga Jahja (ma ei ole kirjapildis kindel). Alguses nad ei saanud väga aru, miks me tema nime kuuldes päris hulka naerda saime, kuni me seletasime, et tõlkides ta sõbra nime eesti keelest türgi keelde, on see evet-evet.
* A tähe välja hääldamine (eriti esimeses silbis) tekitab kohalikele millegi pärast väga palju raskusi. Seega enamasti, ei ole meie nimed Saskia, Kaisa, Mariliis ja Marje, vaid Soša, Koiša, Morili(s) ja Mordše. Close enough...

(Kunagi ilmselt lisan nendest asjadest ka pilte:)
* Ventilatsiooni auke meeldib neile millegi pärast teha mitte seina sisse, vaid akna sisse. Seega igal pool on akendes restiga augud, mis on kinni teibitud.
* Kõnniteed on üldislet telliskividest, mingi kindla mustriga, nagu ikka (kuigi see muster varieerub väga palju). Kesklinnas oleme me aga tähele pannud, et nii mõnelgi pool (näiteks kui on mingit kohta parandatud) on maa asfalteeritud ja siis on sinna asfaldi sisse joonistatud (süvendatud) telliskivi kujud.

Esimene nädal Türgis

Viimased paar päeva meil just väga tegevusterohked ei olnud.

Sel neljapäeval sai minul ja Kaisal täis nädal Türki jõudmisest. Hommikul magasime natuke kauem ja siis läksime turule ja suurematesse kaubanduskeskustesse shoppama. Ega me sealt väga palju midagi ära ei ostnud, aga Kaisa näiteks sai endale uue tekikoti ja rätikud (talle kohaliku jalgpalli meeskonna tekikott väga ei meeldinud) ning mina endale teksad, mida ma väga ootasin, kuna esmaspäeva hommikul enne Eskisse tulema hakkamist läksid mul eelmised katki. Samuti tuli meile appi minu buddy üks sõbranna ning me tegime mulle kohaliku SIM-kaardi. Nüüdseks on Kaisal ja Mariliisil käes nii kaart kui telefon (kuigi Mariliisil pole oma telefoni laadimise juhet veel) ning mul ja Marjel ainult SIM-kaardid. Nüüd on kuskilt veel mingi vana telefon vaja hankida ning siis saab omavahel siin vajadusel ka helistama hakata.

Pärast shoplemist käisime korra läbi International Office'ist (väga palju targemaks just sellega ei saanud) ning siis liikusime edasi minu poole, et võtta osa Eestis toimuvast Üliõpilasesinduse koosolekust (skype'i teel). Kuna olime väsinud ja näljased haarasime teepealt ka mingeid saiakesi kaasa, kuhu olid vahele topitud friikartulid, lihapallid, vorstitükid ja kastmed.

Eilne päev oli natuke sisukam. Alustasime sellest, et mina ja Kaisa läksime Mariliisi poole Türgi keele grammatikat õppima. Saime vist umbes 1/3 läbitud, seega seda tuleb korrata. Pärast lõunasööki, mille Mariliis meile seal tegi, saime kokku Marje ja Taneriga ning läksime politseijaoskonda oma elamislubadele järele. Selleks, et minna trammile, sealt bussile, politseijaoskonda, oodata kohapeal, saada elamisload, minna tagasi bussile, ja trammiga kodutänavasse tagasi sõita, kulus kokku 2,5 tundi, millest enamus kulus sellele "20 minutile", mis me politsei jaoskonnas ootasime. Nüüd oleme aga ametlikud Türgi elanikud.

Pärast poeskäiku lõpetasime seekord Marjega Mariliisi pool, kus Mariliis meile taaskord süüa tegi. Ajasime väheke juttu ning läksime koju endeid valmis panema. Nimelt kell 21 õhtul, saime taaskord teiste Erasmuste ja ESN koordinaatoritega kokku. Käisime ühes kohalikus lokanta's (söögikohas) istumas ja juttu ajamas ning pärast seda viidi meid kõik koos klubisse. Sai jälle mõne uue tuttava endale ning meie Mariliisiga vandusime, et me tuleme sinna lokantasse veel kunagi tagasi.

Homsed plaanid on teha väike pralle EV sünnipäeva puhul koos oma buddyde ja flatmate'idega, pakkuda neile (ja endale) musta leiba, Vana Tallinnat, vaadata pingviinide paraadi ning eks paistab, mis veel tuleb. Tänased plaanid on aga alles selgumisel ning sõltuvad väheke ka sellest, mis kell keegi ärkab :)

Natuke elust-olust:

Vaade minu aknast.

Poeke minu tänava nurga taga. Diivanid tänaval - täiesti tavaline

Hästi palju müüakse siin väiksemas formaadis shokolaade (70-80g).

Meie täpsemat asukohta kaardilt saab näha Mariliisi paari päeva tagusest postitusest.

Paberid, paberid,.... paberid.

Tänane ülesanne oli võimalikult palju pabereid korda ajada.

Läksime umbkaudu 9.30 bussiga kooli. Kuna me Eesti tüdrukutega kõik koos minna plaanisime, siis leidime, et kõikidel buddy'del pole mõtet kaasa tulla. Kokkuvõttes tuli ainult Tanar - Marje buddy ja korterikaaslane. Koolis kulus meil aega kuni umbes 11.30-12.00ni. Oodatud sai seal palju, kuna ükshaaval vaadati meie kõik ained üle, registreeriti ära, prinditi meile dokumente, parandati dokumente, parandati ainete valikuid jne.  Kuna oli suur segadus osade ainetega - mis öeldi, et meil kattuvad, ja osade ainetega, mis me võtta tahtsime, aga nemad üles ei leidnud - siis kirjutasime algsetele Learning Agreement'idele alla, võtsime neilt paberid, mis tõestavad, et me oleme kohal ja kooli sisse astunud ning tulime tulema.

Kui seni olime koolis käimiseks poest eraldi 2 liiriseid pileteid ostnud, siis nüüd saime me koolist paberi, mille alusel saime me teha endale Eskart'i. Eskart on üliõpilaseõpilase sõidupilet, kuhu saab raha peale laadida ja lihtsamalt ühistranspordiga sõita - enam ei pea iga kord uut piletit ostma ning odavam on ka (nüüd on ühe pileti hind 1 liir). Ka selle tegemine võttis natuke aega, seega saime ka Eskarti teeninduses mõnda aega lihtsalt istuda ja oodata.

Järgmiseks käisime kesklinnas Kaisast portreefotosid tegemas ja raha välja võtmas, et oleks millegi eest elamisluba taotleda. Piltide tegemine oli ka päris lõbus. Alguses ootasime seal tükk aega, kuni Kaisa pilti tegema sai. Siis aja täiteks käisime raha välja võtmas. Tulime tagasi ja ootasime veel mõnda aega. Siis sai Kaisa oma pildid kätte. Photoshop'itud (nagu meid ette hoiatati) - Kaisa ütles, et see on parim pilt, mis tast kunagi tehtud on. Ning kui ta maksma tahtis hakata, öeldi "it's on the house". Nimelt Taner on nende kaudu kunagi kooli aastaraamatu tegemist korraldanud ning seetõttu saab ta seal tasuta portreesid teha. Mis veelgi parem - järgmine kord võib Kaisa lihtsalt kohale minna (või meili saata, helistada vms), oma nime öelda ja ta saab veel endast pilte juurde, ilma et peaks eraldi uuesti pildistams käima. Päris lahe :)

Siis orienteerusime bussipeatuse poole, et politseijaoskonda minna. Kahjuks olime bussist täpselt maha jäänud, aga aja sisustamisega meil probleeme ei olnud - bussipeatuse lähedal oli üks söögikoht, kus me 10 minutiga kõhud täis saime ning ei pidanudki enam väga kaua ootama, kuni bussile saime. Peab mainima, et Eskişehiri politseijaoskond asub suht in the middle of nowhere. Isegi Taner ei teadnud täpselt, kus see asub ja küsis iga natukese aja tagant teed. Alguses me arvasime, et meil on mega kiire, sest politseijaoskond pidavat kell 15 kinni pandama ning kell oli juba pool kolm läbi, aga õnneks selgus, et see on 17ni lahti. Kohale jõudes pisteti meile paberid kätte, mis ära tuli täita. Need täidetud, sai väheke jälle oodatud. Peagi läks Mariliis esimesena kabinetti sisse ja hakkas asju ajama, kuid vahepeal selgus, et kohapeal ei saagi passidest koopiaid teha, seega kõigi ülejäänutega läksime koopia tegemise võimalust otsima. Esimeses kohas, mis meile kätte juhatati, oli koopiamasin katki, seega me jooksime veel edasi. Siis juhatati meid ühe poeni, kus meil õnnestus teha koopiaid vajalikest dokumentidest nii politseijaoskonda kui ka varuks. Tagasi jõudes saime kõik koos kabinetti (seal oli 4 erinevat lauda koos ametnikega, seega 4 inimest mahtus korraga sisse). Ja mis me siis tegime? Andsime neile vähemalt 5 erinevat paberit, passi, 4 portreefotot ja 200 liiri. Ning ootasime. Ootasime, kuni nad tähthaaval meie poolt täidetud ankeedi täpselt samasugusele ankeedile arvutisse trükkisid ning selle välja printisid.

Kell oli vist juba pool viis vms, kui me uuesti bussiga kesklinna poole sõitma hakkasime. Olime nii väsinud, et otsustasime Marje pool veel ühe väikese tee ja jutuajamise teha ning siis läksime kõik koju ära.
Kokkuvõttes võib vist päeva edukaks lugeda - saime päris palju asju korda aetud, olenemata sellest, et homme lähme veel International Office'isse (kooli pea-Campuses), elamisload saame kätte alles reedel ja esmaspäeval peame minema kooli veel oma ainetega tegelema.

Fakte Türgist:

* See on täiesti tavaline, kui politseijaoskonda, lennu-/rongijaama, kaubanduskeskusesse, muuseumisse või muusse sarnasesse kohta sisse minnes sul kott läbi valgustatakse ja ise pead läbi metallidetektori minema.

Tutvume linna ja kooliga

Hei!

Eilne postitus sai varem tehtud, seega jäi mainimata, et õhtul käisime ESN'iga (Erasmus Student Network) väljas. Sinna tulid need Erasmuslased, kes juba Esikusehiris on, ning nende buddy'd vms. Paar pilti veel eilsest, mis ma hiljem alles kätte sain.

Kohustuslik pilt bussi juures, Jaapani stiilis.

Meie oma saatjaskonnaga Eskisehiris (üks teeb pilti ka).

Alumisel pildil on vasakult: Kaisa, mina, Altay (Kaisa buddy) ja nende üks korterikaaslane, Begüm (minu buddy) ja tema korterikaaslane, Taner (see pikk seal taga - Marje buddy), Mariliis, Marje ja Hüseyin (Mariliisi buddy) teeb pilti.

Tänane ilm oli lihtsalt super! Esimest korda siinoleku ajal oli taevas selge ja päike säras. Mingi hetk näitas tänaval üks tabloo 12 kraadi.
Hommikuks oli minul ja Kaisal plaanitud koos buddy'dega oma Campusesse sõita ning paberid seal korda ajada. Alguses väideti, et meie viimased ainete muudatused pole sinna saabunud, aga kui nad meile neid pabereid näitasid, siis need olid täpselt need, mis vaja. Jätsime sinna passi koopia ja 4 portreed ning midagi päris jonksu aetud ikka ei saanud, osalt võib-olla selle pärast, et kohe oli lõunapaus hakkamas. Kool paistis väga ilus - uus, korralik, väljas on muruplatsid, kus kunagi ilmselt pikniku pidada saab - ja mudellennukeid, erinevaid lennunduspilte ja jubinaid täis. Väga lahe :D

Vasakult paistab Aviation Department'i maja nurgake ning paremal on spordihoone.

Edasi otsustasime Kaisaga ilma nautida ja kahekesi kesklinna avastama minna. Lasime buddy'del oma teed minna ning jalutasime mööda poode, turgu ja kohvikuid. Hommikul olime jõudnud ühisele otsusele, et meie toad vajavad natuke muutust ning ühest raamatupoest leidsime selleks võimaluse. Seal müüdi 3-5 liiriga suuri plakateid, seega me kumbki ostsime ühe.

Minu plakat :)

Igal pool linnas leidub erinevaid kujukesi.

Pärast seda sõime lõunat ja jalutasime edasi. Marje ja Mariliisi kindlaid plaane me ei teadnud, teadsime ainult, et 13.30 lähevad nad International Office'isse (see on pea-Campus'es, mis linnas sees asub). Me ei jõudnudki väga kaugele jalutada, kui jooksime juhuslikult kokku Marje, Mariliisi ja nende buddy'dega. Seega jätkasime teekonda koos nendega. Istusime kohvikutes ja jalutasime niisama ringi. Ühes kohvikus otsustati meile õpetada Tavla't mängima. Marje ja Mariliis juba oskasid ning mängisid omavahel, Hüseyin õpetas Kaisat ja Taner mind. Mäng käis 5 punktini ning ma võitsin Tanerit 5-0, kuigi ilmselt selle pärast, et ta õpetas ja aitas mind väga palju kogu mängu vältel.

Kohvimenüü (see on kahepoolne).

 

Kohvik, kus me käisime.

Salep + Tavla. Vasakul: Hüseyin ja Marje. Paremal: Taner, Kaisa ja Mariliis.

Algul ei olnud meil mõtteid, mida edasi teha ning kõik järjest ütlesid, et kui me midagi koos edasi ei tee, siis nad lähevad koju ja vaatavad sarja "Aircrash Investigation". Siis me otsustasime, et vaatame seda kõik koos. Seega järgmiseks käisime poest läbi, et hommikul midagi süüa oleks ja vaatasime Marje ja Taneri pool Aircrash Investigation'it. Nägin ka ära, milline Marje korter on. Tõesti pisike :D Aga Mariliisi oma pidid veel hulka väiksem veel olema. Ilusad ja korras on nad kõik.

 

Vaade Eskisehirist õhtusel jalutuskäigul.

Eskişehir

Hei-hei!

Täna hommikul algas siis orienteerumine Eskişehiri.

Tulekut alustasime varakult. Meil Kaisaga oli äratus kl 6, sõime vaikselt hommikust ning Kai-Mai ärkas vahetult enne seda, kui me uksest välja astusime, teised alles magasid. Olime eelmisel õhtul endale marsruudi enam-vähem selgeks teinud ja sellise tee valinud, et meil oleks võimalikult vähe vaja kohvritega jalutada. Jalutasime natuke maad mäest alla pargini ning siis pargi otsa. Seal oli üks bussipeatus. Kuigi me läksime dolmuş'ile ehk marsale. Tegelikult ei pea seda üldsegi peatuses ootama, vaid ükskõik, kust dolmus sust mööda sõidab, võid sa käe tõsta ja ta võtab su peale ja viib su sihtkohale nii lähedale, kui saab (vist), kuni see jääb enam-vähem marsruudile (algus ja lõppunkti vahel, muid kindlaid peatusi pole). Need käivad tihti ning peale saime me kiiresti ja sellega sõitsime Bostancı'sse, mis asub Marje ja Mariliis kodu lähedal. Kuna me olime igaks juhuks palju aega varunud, siis pidime neid ootama natuke, aga varsti jõudsid ka nemad sinna.

Edasi liikusime jala ühte teise bussipeatusesse, või kui täpsem olla, siis ühe Metro kontori juurde. Metro on see firma, mille bussiga me Istanbulist Eskişehiri sõitsime ning nende firma shuttle korjab pileti ostnud inimesed erinevate Metro kontorite juurest üles ja viib nad Istanbuli bussijaama. Bussijaama jõudes oli natuke ootamist ja pabistamist, aga kõik on väga lahked ja abivalmid ning üks töötaja kontrollis meie piletit ja andis meile teada ka, kui õige buss saabus.

Buss oli mugav ja uus (nagu nad siin konkurentsi tõttu olema pididki). Igal ühel oli oma telekas filmidega, mängudega jne, kuigi me neid ainult alguses näppisime, sest kõik tundus türgikeelne olevat ning meil olid läpakad ;) 

Bussis oli ka nö reisisaatja või teenindaja, kes konrollis kohti/pileteid, jagas tasuta jooke ja näkse. Meil juhtus üks väga lõbus mees selleks olema - talle jäi ilmselt silma, et iga kord, kui ta nelja Põhja-Euroopa tüdruku (ehk meie) juures käis, siis lõppes asi meie kihistamisega. Ta tegi kõike hoogsalt, üritas natuke meiega juttu ka teha. Nähes filmi, mida Kaisa vaatas, andis ta Kaisale mälupulga ja me oletame, et ta tahtis filmi sinna peale, igal juhul selle ta sai. Samuti olime me ainsad, kellele ta lõpus eraviisiliselt kommi tõi. Hulka nalja tegi talle ka see, et mingi hetk näitas talle Marje paberilehte, kuhu oli türgi keeles kirjutatud, et me soovime maha minna Eskişehiris, Campuse (ülikooli) juures. Igal juhul lõbus oli. Eskişehiri vastu tulid meile meie buddy'd ning veel paar lisa inimest ning viisid meid kõiki kodu usteni.

Korter, kus mina elan, on suhteliselt suur - 3 magamistuba (millest üks on väga suur), üks mingi lisa tuba, vets, väike köök ja koridor. Hetkel elame siin 2kesi koos Imge'ga - ma kavatsen kindlasti arutada temaga, et äkki leiame veel kellegi siia, oleks odavam. Minu tuba on täitsa suur, ning nagu lubatud: voodi, laua ja "kapiga". Jah, see kapp, nagu pildilt näha võib, on riidest :D

Viimane päev Istanbulis

Tänane hommik oli suhteliselt tavaline, ainus vahe oli see, et jäime väljumisega suhteliselt hiljapeale ja sadamasse tuli kiirustada, et jõuda kokku lepitud praamile. Kui me siis peale jõudsime ning kogu praami läbi olime jalutanud, jõudsime järeldusele, et Marje ja Mariliis olid sellest praamist vist maha jäänud. Kõne nendega kinnitas seda - neil oli nina eest uksed kinni pandud, seega nad läksid järgmisele praamile. Nende praam läks aga Karaköy'sse ning meie oma Eminönü'sse, seega kohale jõudes pidime meie üle silla jalutama, et nendega kokku saada.

Kuna täna oli ilm veel natuke parem kui eile (endiselt pilves, aga vahepeal oli ka päikesepaistet näha), otsustasime täna kindlasti Galata tornis ära käia. Selle jaoks tuli samast mäest üles ronida kui esimesel päevalgi. Torn oli päris kõrge - tuli üles minna umbes 85-st trepi astmest ning nende vahepeal oli veel vaja minna 7 korrust liftiga :) Torni kõrgus pidavat olema 60m maapinnast või siis 140m merepinnast. Vaade oli imeline. Istanbulil ei ole ei otsa ega äärt, isegi nii kõrgelt vaadatuna. See, mis meie ära oleme vaadanud, on ikka väga väike osa olnud, kuigi sellise ilmaga väga palju rohkem ka ei pidanud vaadata olema.

Vaade Galatast. Kädiköy, meie kodusadam, on seal kõige kaugema poolsaare peal, mis siit paistab, neist  kahest torrnist mõnda maad paremal pool.

Vaade Galatast (eelmise pildi jätk paremale). See on see sild, millest üle jalutamisest ma aeg-ajalt räägin. Siin pool Golden Horn'i (seda jõge) on Karaköy sadam ja teisel pool Eminönü.

Edasi oli plaan minna Soola muuseumisse, pidi mingi ajaloo muuseum olema. Tiirutasime natuke Galata lähistel ja küsisime mitu korda teed, aga see, kus see täpselt asus, me teada ei saanudki. Edasi jalutasime mööda suurt teed, kus olid suuremad poed jne, Taksimi poole. Nagu Mariliis korduvalt on öelnud, ei olnud see midagi väga palju väärt, aga linnuke jälle kirjas. Seal lähistel pidi meie andmetel olema sõjaväe muuseum. Seega küsisime jälle teed ja otsisime seda. Pärast mõningasi otsinguid luges Kaisa aga oma Lonely Planet'i raamatust, et see on Taksimist 20 min tee kaugusel, seega andsime ka selle muuseumi suhtes alla.

Üks tüüpiline vaade kitsast ja järsust (treppidega) tänavast.

Otsustasime, et kuna mujale ei pääsenud, siis lähme käime Dolmabahce palees. See on suur palee, millele väravatel Marje ja Mariliis varemgi käinud olid, aga kuna neil siis veel muuseumi kaarte polnud, siis nad sees polnud käinud. Kohale jõudes selgus, et muuseumi kaardist tuhkagi seekord kasu pole. Erinevad ekskursioonid maksavad erineva summa, kõige kogumaksumus oleks 40 liiri ehk umbes 16 euri. Õnneks, tänu sellele, et me õpilased oleme, saime siiski 5 liiriga. Natuke olime pettunud, et mõni asi, mida oli Lonely Planet'is soovitatud kindlasti vaadata, oli hetkel kinni. Aga muidu jäime väga rahule. Palee oli ise seest väga-väga uhke ning meile väga meeldis. Näiteks on kindlasti märkimisväärt 1 ja 4,5 tonnised kristall-lühtrid, mis seal olid. Ülejäänut võite ise ette kujutada, mis sinna juurde kuulus, kuna pilte seal teha ei lubatud :D

Vaade Dolmabahce paleele (väga väiksele osale sellest).

Dolmabahce's pidi olema ka mingi kellade muuseum, aga seal oli ainult paar kella näiteks väljas.

Ja sealt leidis ka mõne lõvi :)

Pärast paleed olime me kõik väga väsinud, külm oli olla ja kõhud olid tühjad, seega me sõna otseses mõttes jooksime söögikoha poole, mis asus umbes 20 min jalutamise kaugusel ning millest teised olid mulle ja Kaisale algusest peale rääkinud, et nad meid sinna kindlasti viivad. Kohale jõudes selgus aga, et on pühapäev ning see koht on täna kinni - järjekordne pettumus. Seega võtsime sadama lähistelt ühe kiire söögi, praamilt salepi ja tulime koju ära.

Nüüd pakkisime asjad korralikult ära ja lähme varsti magama, et suudaksime homme varakult ärgata, kõik õiged bussid üles otsida ja Eskişehiri jõuda.

Mõni kirjeldus veel Istanbuli iseloomustamiseks:

* Siin on tunne, et alati on kuskil kas politseid midagi tegemas (nende asjalikkust ma siin kohal ei rõhutaks) - kui sa neid hetkel ei näe, siis sa kuuled neid. Sireenid töötavad koguaeg, isegi siis, kui nad seisavad töötava valgusfooriga ristmiku kõrval paigal ja kõik on korras.

* Ükskõik, kuhu sa ka minemas ei ole, enamus inimesi liigub vastassuunas.

* Kohalikud palvetavad 5 korda päevas, mis tähendab, et 5 korda päevas on kuulda kõvasti üle linna mošeedest lastavaid palvetamisele tuleku kutseid. Muidu on tekst alati sama, mis seal räägitakse, ainult et kõige esimene (Päikese tõusul) ja kõige viimane (Päikese loojangul) on natuke vaiksemad kui teised ning kõige esimese lõppu on lisatud umbes selline lause: "Tulge palvetama, palvetamine on parem kui magamine." Ning kuna kõik mošeed üle linna lasevad seda täpselt ühel ajal, siis üksteisele lähemal olevad mošeed teevad seda kaanonis - üks ütleb ühe lause ja jääb vait, siis teine ütleb sama lause ja jääb vait, esimene jätkab teise lausega ja jääb vait jne.

* Mošeesid on neil üldse iga teise nuka peal ja mitte üldse väikseid, vaid nad kõik on päris lahmakad.

Ahjaa, eilses postituses oli viga - selle wrapi nimi, mis me sõime, oli hoopis Dürüm Tavuk (ehk kana rull).

Ahjaa... nii muuseas - me sõime täna Kaisaga maasikaid :D

2. päev Istanbulis

Täna oli meie teine päev Istanbuli peal. Ilm oli jälle jahe, aga vähemalt ei sadanud, seega oli endal ikkagi parem olla.

Üks tüüpiline pilt lõviga ka (Topikapist).

Täna oli teekond juba enam-vähem selge ja sadama üles leidmine juba hulka lihtsam. Eelmisel õhtul sai teistega praami kellaaeg kokku lepitud, seega läksime praamile, kus Marje ja Mariliisi juba peal olid (nad tulid eelmisest peatusest) ja läksime koos Eminönü peatusesse. Olime kokku leppinud, et hommikust kodus me ei söö, sest Mariliis tahtis hommikul ühe silla all korrusel asuvas kohvikus meil lasta proovida Balik Ekmek'i. Kuna see on aga sai, kus on kala vahel, siis meie Marjega käisime võtsime teiselt poolt jõge juba neile tuttavast tänavapealsest kiirsöögikohast kaasa kas Ekmek Tavuk'i või Sarin Tavuk'i vms ehk siis maakeeli kana wrapi ning ühinesime teistega.

Koht, kust me wrapid võtsime, oli selline tüüpiline näide, kuidas Türgis tuleb ära harjuda, et tellides söögikohtades wrappi vms, siis nemad mähivad neid oma kätega, ilma kinnasteta ja jumal teab millal nad viimati käsi pesid. Aga see selleks. Nädalavahetused pidavat kohalikele rasked olema ning seda oli näha ka - kella 11 paiku linnas hommikust süües oli näha, et paljud kohad olid veel kinni ning neid, mis kinni ei olnud teenindasid vägagi uniste nägudega kelnerid.

Pärast sööki jalutasime Eminönü poolsel Istanbuli osal, kus asub näiteks ka vanalinn. Esialgu käisime Topkapi Palace'is. Kuna teised olid seal juba käinud, siis jätsid nad minu ja Kaisa 2 tunniks sinna ning läksid ise tehnika muusemusse. Topkapi oli suur palee, mitme järjestiku aia ja paljude hoonetega. Haaremisse sisse me minema ei hakanud, kuna meie 2h oli läbi saamas, see oli lisatasu eest ning ausalt öelda olime seal kõmpimisest juba suhteliselt väsinud ka. Muidu palee ise oli väga uhke, eelkõige ruumid seest poolt. Näituseks oli välja pandud ka üsna palju erinevaid relvi ja väärisasju, mis olid igati võimsalt kaunistatud. Me mõlemad Kaisaga olime vahepeal väga suures smaragdide lummuses. Nüüdseks saan ma öleda, et ma olen juba kahes erinevas riigis näinud terrakota sõdureid, aga Hiinas pole endiselt käinud. Nimelt oli Topkapis avatud ka terrakota sõdurite näitus. Jäime kõigega igati rahule.

Topkapi Palace

Türklaste arusaam raamatukogust.

Maaliline vaade Tsisternidest.

Pärast väikest tee ja näksi pausi läksime meie Kaisaga Basiilika Tsisternidesse (teised jalutasid jälle sel ajal niisama ringi). Need olid päris vägevad - suur maa-alune ruum väga paljude sammaste ja paari Meduusa pea kujuga. See on suur vee reservuaar, mis kunagi ära unustati ning avastati tänu sellele, et inimesed rääkisid jutte, kuidas nad oma kodus ämbrit läbi põranda langetades imepärasel viisil vett saavad.

Meduusa pea  (jah, ta oligi seal tagurpidi ja samba all ka veel kusjuures)

Teepeal oli taldrikukildudest sein.

Kui eile ringi jalutades oli vihma tõttu tänavatel inimesi suhteliselt vähe, siis täna tänavatel niisama ringi liikudes oli hulka rohkem inimesi näha. Nägime Istanbulile omapärast rahvasumma tänavatel - liikumiseks peab sõna otses mõttes trügima igalt poolt läbi ning ümbritsevate poodide jälgimine on hulka raskem, sest kui seisma jääda, siis trügivad teised sinust mööda. Lisaks vanalinnas jalutamisele tegime natuke tutvust ka meie kodukoha kandiga - Kädiköy'ga. Seekord saime vahelduseks ka mina ja Kaisa teejuhtideks olla - teised ei olnud siia kanti väga sattunud. Kogu selle jalutamise käigus oli meil 2 põhieesmärki: leida Kaisale pangaautomaat ja mulle botasepaelad. Alguses plaanisin ka mina igaks juhuks raha välja võtta, aga kui Kaisa suutis oma panga PINi meelde tuletada, siis minul see võimalik ei olnud, kuna ma polnud oma PINi ümbrikut veel isegi avanud. Panga automaadi leidmisega väga palju probleeme ei olnud.

Botasepaelad olid aga need, mis ma muidugi esimese kohaloleku päeval katki tegin. Ma teadsin küll et nad olid läbi kulumas, aga ma ei arvanud, et nii läbi kulumas. Seega juba teist päeva hoidsime silmi lahti ja otsisime mulle paelu. Küll me küsisime jalanõude müüjatelt, jalanõupoodidest ja ka kinga viksijatelt, neil kellelgi aga ei olnud. Olin juba suht lootust kaotamas, kui Kädiköy jalutuse päris lõpus leidsime ühe kitsa jalanõude müügi tänava, mille algusest paists rippumas palju paelu. Seega sai ka see probleem lahendatud.

Oliivivalik on siin pisut suurem kui Eestis.

Koju jõudes ootas meid ees aga uus üllatus. Me jõudsime suht täpselt õhtusöögi ajaks. Enne jõudisime veel natuke lastega mängida, kuid siis varsti jõudsid kohale külalised (1 paarike). Kui ma õigesti aru sain, olid nad pererahva tuttavad, kes olid käinud Indias mesinädalatel. Seega oli meil uhke õhtusöök, mille käigus toimuv vestlus koosnes vähemalt 85% türgi keelest, 10% eesti keelest ja 5% inglise keelest. Üks külalistest rääkis ka inglise keelt, seega sai ka temaga paar sõna vahetatud.

Türgi õhtusöögid on ka huvitavad. Eile oli meil laual näiteks üks alus hästi õhukeste pitsadega ja kolm hästi väikest vaagnakest salatitega. Täna olid kogused suuremad. Õhtusöök tundub kestvat päris pikalt (vb on seni asi ka jutuajamistes olnud). Kõigepealt süüakse hästi rahulikult tükk aega ja aetakse juttu. Siis tuleb tee ring, täna koos magusaga, kus juuakse mitu tassitäit teed (Türgi tee tassid on väiksemad, ärge üritagegi meid ette kujutada mitut kruusi teed lürpimas). Türgi jookidest rääkides tuleb meelde ka salep (sahlep), mida Marje ja Mariliis meile praamil soovitasid, ning mis oli nii hea, et me hiljem seda ka linnast uuesti ostsime. See on sooja vedela kondenspiima taoline jook, kuhu pannakse peale kaneeli. Hästi magus nagu kõik siin, aga ka väääga hea.

 Ahjaa... paar fakti meie elukohast veel: meie toa ükse küljes ripub kitarr, nii et sinna tuppa siseneda või sealt väljuda vaikselt on põhimõtteliselt võimatu (vähemalt minu jaoks). Ning seinad on suhteliselt õhukesed - isegi kui kõik magavad, siis iga õhtu kostub kuskilt kõrvalkorterist teleka hääli.

1. päev Istanbulis

Kui eile lennukilt maha astudes oli Istanbuli esmamulje kui must ja segane linn, siis hommikul valges nähes jäi sellest vägagi positiivne mulje.

Päev algas paari vale-äratusega. Esmalt oli mu telefoni äratus eilsest saati jäänud 5.30ks. Ma kogu eilse päeva mõtlesin, et õhtul lülitan selle välja, aga muidugi õhtul unustasin selle ära. Järgmine äratus oli (ei tea täpselt mis kell) see, kui Lilia vaikselt meie ukse taga kraapis, selle lahti tegi ja siis nutma hakkas.

Lilia on Kai-Mai 1,5 aastane tütar. Lasteaias ta veel ei käi, kuna Türgi sõimerühmad ei ole väga sellised, kuhu last panna tahaks (sellised nõukaaegsed). Selle asemel käib neil lapsehoidja, kes siis käis võttis Lilia meilt uksepealt ära. Lilia praegusel hetkel väga vist magada ei taha, käib toob mulle riiulist erinevaid raamatuid. Praegu loeb Kaisa Milenele unejutuks meie kingitud eestikeelset raamatut ette (ise avaldas soovi, et meie talle ette loeks, homme on ilmselt minu kord). Milene on 4-aastane, tema käib juba lasteaias. Eesti keelt mõistavad-räägivad lapsed ka (väiksem muidugi ei räägi veel), sest Kai-Mai räägib nendega ainult eesti keeles.

Hommikul pärast väikest hommikusööki orienteerusime jala tagasi Kadiköy sadamasse, et sõita sealt praamiga Karaköy'sse. Juhend oli minna otse mäest üles, kuni ristuval teel on trammi rööpad, ja siis mäest alla kuni jõuad sadamini. Alles õhtul sadamast tagasi jalutades saime aru, kui palju otsemat teed pidi me oleksime saanud sadamasse, mitte nii sinka-vonka nagu me hommikul läksime. Samas me kirusime endeid, et me hommikul rohkem oma teekonda ei jälginud, kuna õhtul oli vahepeal juba tunne, et me oleme eksinud. Õnneks aga avastasime, et oleme kõigest paralleel tänavas ning jõudsime ilusti koju.

Igal juhul jõudsime siis praamiga Karaköysse ning suutsime üles leida isegi keeltemaja, kus Mariliis ja Marje eksami just lõpetasid ja meid ootasid. Nende juurde kõindides näigme me Kaisaga, kuidas ristuvatest tänavatest algas tugev mäkketõus ning tegime nalja, et raudselt teised veavad meid sinna ning on ise neid mööda juba nädalaid trenni teinud. Aga õnneks/kahjuks see osutuski tõeks. Seal sai päris tükk aega ringi kõnnitud ja kohalikku elu vaadatud. Mainida tuleks ka seda, et kogu päeva sadas vihma, seega juba enne praamile saamist olime me pmts läbimärjad.

Meie ahjukartulid

Järgmiseks viisid Marje ja Mariliis meid sööma. Saime ära proovida nende kiidetud kartuli - vääga suur ahjukartul, mis lõigatakse katki, sisu segatakse või ja juustuga ning peale saad ka veel lasta panna salatit, kastmeid, maisi, kurki jne jne. Võtsime need kätte (need olid tänavaputkast) ja läksime üle tee sooja - kohvikusse kust võtsime endale ka kohalikku teed. Kogu see söök-jook oli vägagi hea.

Järgmiseks tegime mulle ja Kaisale (teistel oli juba olemas) muuseumi kaardid (õpilaste kaardid, saab muuseumitesse odavamalt sisse) ning läksime Hagia Sophiasse ja Blue Mosque'i. Nende kaartidega oli omaette nali. Nimelt need on nimelised ja pildiga. Mõlemad võeti passist (pilt siiski passist koopia tegemise teel). Minu pilt, millest risti suur, jäme valge jutt läbi oli, oli vägagi väike viga, arvestades, et Kaisal oli eesnimeks pandud "ILO-KAISA"  ja perekonna nimeks "EST". Selle peale kontrollis ta hirmuga, kas tal passis on ikka kõik õigesti.

Hagia Sophia

 Enne Blue Mosque'i käisime ka kuulamas ühte ingliskeelset esitlust sellest mošeest ja islami usust, mida teevad seal mingid vabatahtlikud ning lisaks pakutakse ka teed ja küpsist. Väga huvitav oli. Tee on neil üldse selline põhiline asi, mida juuakse kodus, restoranis, praamil, poes ja igal pool mujal.
Kui mingihetk varem jalutasime läbi Spice Bazaarist (vürtsi turg), siis edasi oli Grand Bazaari kord. Ning see on oma nime tõesti välja teeninud. Sest see on ikka mega suur. Tänavate viisi turgu. Ja mitte nagu paar tänavat ja erinevat poekest, vaid nagu mitukend tänavat ning isegi kohalikud ei tea täpset poodide arvu. Nende suurusjärk on 3000-4000. Isegi vähema kui 1000 täpsusega ei osata öelda nende rohkust. Aga väga mõnus, omapärane oli, mulle väga meeldis.

Blue Mosque

Poodide ja turuga kaasnes muidugi ostjate ligimeelitamine. Lisaks tüüpilsitele "tere-tere, tulge vaadage mis mul on" oli ka paar säravamat hetke. Näiteks üks tüüpiline hüüd oli vürtsituru juures: "spice girls". Mõistatuseks jääb, kas mõeldi seda komaga (vürtsid, tüdrukud), ilma komata, või kui bändi nime. Teisks näiteks võib tuua selle kui Mariliis erinevaid salle vaatas, siis küsiti talt, mis ta lemmik värv on ning vastuse "sinine" peale tuli: "Mul on sinist! Näe see on sinine, ja see ja see. See on ka sinine." Emm... ja... me teame, milline sinine välja näeb... Aga üle kõige oli ikka see, kui me jäätiseputkast mööda jalutasime ning mingi jäätis järsku täpselt meie ette õhku ilmus. Nimelt müüja-onu oli leti taga, pika varre otsas oli see jäätise kulp, kuhu otsa oli pandud üks jäätise kuul ja selle külge oli torgatud vahvlituutu. Nii et pmts valmis jäätis rippus meie ees nii et selle oleks saanud kätte võtta ja edasi jalutada.

Õhtul ajasime kodus veel pererahvaga juttu ning saime natuke kohalikku toitu mekkida.

Riia-Istanbul-(Kadiköy)

Meie kallike lennuk, kui me ise juba pardal olime (NB! vaata peegeldust)

Riias ootasime päris hulk aega oodatud, kuni meil check-in lõpuks avati. Siis olime rõõmsad, et saame pehmematele toolidele istuma. See plaan läks natuke vett vedama, toolid olid ikkagi kõvad :D
Lend oli mõnus, igal ühel oli oma telekas, kuigi filmide-mängude valik oli vägagi nigel. Lisaks sellele oli meiega samal lennukil vist vähemalt kolm eri riigi meeskonda jalgpallureid vms. Igal juhul palju dressides mehi, kelle kombed olid... nagu nad olid.


Kui Kaisa enamuse bussisõidust magas, siis lennureisi lõpus tukkusime kergelt mõlemad. See-eest söök oli täitsa hea ning sõbrapäeva puhul anti kõigile ka shokolaadi :)

Väike vein ja shokolaad lennukis :)

Türki kohale jõudes muutus asi tsipa elavamaks. Õhk oli kohe teine. Lennujaam oli suur ja väga pikalt tuli jalutada teise otsa, et läbida viisakontroll, siis sai pagasi kätte ja siis alles välja. Kohvrid jõudsid ilusti, tervelt kohale, kuigi Kaisa oma oli millalgi mõne loiguga täpsemat tutvust teinud.

Edasi olid meil juhendid minna Havataš-nimelise bussiga Yenikapi sadamasse ja sealt praamiga Kadiköy-sse.
Lühidalt: Kõigepealt oli raskusi bussipeatuse leidmisega. Siis sõitis buss meile vajalikust peatusest mööda. Siis jalutasime oma suurte kohvritega õigesse kohta tagasi. Seda aga suure tiiruga, kuna ülekäigu kohti just üleliia ei ole, üle tee minnakse siis kui tuju tuleb. Aga kui sul on 23 kg kohver, mille sa pead 20-30cm kõrgusele kõnniteele (ise keset autoteed seistes) tõstma, siis enam nii naljakas see ei ole. Aga hakkama saime ja jõudsime veel isegi mingile praamile. Suur abi oli ka abivalmitest Türgi meestest, kes meid õigele teele aitasid.


Kai-Mai (minu sugulane, kes Istanbulis elab :D ) tuli meile Kadiköysse vastu ning nüüd oleme tema juures. Linnaga tutvume täpsemalt homme, kui Mariliis ja Marje meile tuuri tegema hakkavad. Praegu lähme puhkame ennast pikast istumisest ja seiklemisest natuke välja. Hääd ööd!

Ahjaa... teepeal nägime palme ka :D
Temperatuur on selline mõnus 12-13 kraadi :)

Ootame lendu

Meie kallike - A321

Tartu-Riia

Hei-hei!

Otsustasin siiski eraldi blogi teha, muidu 4kesi sama blogi pidades tekib võib-olla info üleküllus. Eks paistab kaua ma selle pidamisega vastu pean.

Praeguseks oleme juba tunnikese olnud Riia lennujaamas, wifi saime tööle ja ootame, kuni check-in'i lauake avatakse. Bussisõit oli täitsa okei, kuigi veidike pikk. Buss oli mugav - suure jalaruumiga ja wifiga ;) Tartust saadeti meid ilusti 6.30ks Ecolines bussi peale. Vahetult enne reisi algust selgus, et bussijuht on ilmselt lätlane, sest pikalt ta midagi seal bussi ees vene keeles seletas. Õnneks meist üle vahekäigu istus üks kena noormees, (kes kuuldes et me kurtsime, et me kumbki Kaisaga sellest aru ei saa) kes ütles meile, kui küsiti, kes lennujaamani sõita tahavad. See sama noormees, kui ta ise Riia kesklinnas maha läks bussist, hoiatas veel meid, et jälgige, et teie kohvrid ka tagasi bussi jõuavad (kõik kohvrid tõsteti bussist vahepeal välja, et nendel kel vaja, enda omad kätte saaksid). Väga kena temast :)

Mis siis, et taguotsad veel bussisõidust väsinud on, istume kella 11st saati taaskord pinkidel ning surfame netis, check-in pole veel vist avatud.
Varsti tuleb läpakas juba seinaga ühendada... ega see reis temalegi lihtne pole.