Eskişehir

Hei-hei!

Täna hommikul algas siis orienteerumine Eskişehiri.

Tulekut alustasime varakult. Meil Kaisaga oli äratus kl 6, sõime vaikselt hommikust ning Kai-Mai ärkas vahetult enne seda, kui me uksest välja astusime, teised alles magasid. Olime eelmisel õhtul endale marsruudi enam-vähem selgeks teinud ja sellise tee valinud, et meil oleks võimalikult vähe vaja kohvritega jalutada. Jalutasime natuke maad mäest alla pargini ning siis pargi otsa. Seal oli üks bussipeatus. Kuigi me läksime dolmuş'ile ehk marsale. Tegelikult ei pea seda üldsegi peatuses ootama, vaid ükskõik, kust dolmus sust mööda sõidab, võid sa käe tõsta ja ta võtab su peale ja viib su sihtkohale nii lähedale, kui saab (vist), kuni see jääb enam-vähem marsruudile (algus ja lõppunkti vahel, muid kindlaid peatusi pole). Need käivad tihti ning peale saime me kiiresti ja sellega sõitsime Bostancı'sse, mis asub Marje ja Mariliis kodu lähedal. Kuna me olime igaks juhuks palju aega varunud, siis pidime neid ootama natuke, aga varsti jõudsid ka nemad sinna.

Edasi liikusime jala ühte teise bussipeatusesse, või kui täpsem olla, siis ühe Metro kontori juurde. Metro on see firma, mille bussiga me Istanbulist Eskişehiri sõitsime ning nende firma shuttle korjab pileti ostnud inimesed erinevate Metro kontorite juurest üles ja viib nad Istanbuli bussijaama. Bussijaama jõudes oli natuke ootamist ja pabistamist, aga kõik on väga lahked ja abivalmid ning üks töötaja kontrollis meie piletit ja andis meile teada ka, kui õige buss saabus.

Buss oli mugav ja uus (nagu nad siin konkurentsi tõttu olema pididki). Igal ühel oli oma telekas filmidega, mängudega jne, kuigi me neid ainult alguses näppisime, sest kõik tundus türgikeelne olevat ning meil olid läpakad ;) 

Bussis oli ka nö reisisaatja või teenindaja, kes konrollis kohti/pileteid, jagas tasuta jooke ja näkse. Meil juhtus üks väga lõbus mees selleks olema - talle jäi ilmselt silma, et iga kord, kui ta nelja Põhja-Euroopa tüdruku (ehk meie) juures käis, siis lõppes asi meie kihistamisega. Ta tegi kõike hoogsalt, üritas natuke meiega juttu ka teha. Nähes filmi, mida Kaisa vaatas, andis ta Kaisale mälupulga ja me oletame, et ta tahtis filmi sinna peale, igal juhul selle ta sai. Samuti olime me ainsad, kellele ta lõpus eraviisiliselt kommi tõi. Hulka nalja tegi talle ka see, et mingi hetk näitas talle Marje paberilehte, kuhu oli türgi keeles kirjutatud, et me soovime maha minna Eskişehiris, Campuse (ülikooli) juures. Igal juhul lõbus oli. Eskişehiri vastu tulid meile meie buddy'd ning veel paar lisa inimest ning viisid meid kõiki kodu usteni.

Korter, kus mina elan, on suhteliselt suur - 3 magamistuba (millest üks on väga suur), üks mingi lisa tuba, vets, väike köök ja koridor. Hetkel elame siin 2kesi koos Imge'ga - ma kavatsen kindlasti arutada temaga, et äkki leiame veel kellegi siia, oleks odavam. Minu tuba on täitsa suur, ning nagu lubatud: voodi, laua ja "kapiga". Jah, see kapp, nagu pildilt näha võib, on riidest :D