Peace Through Art and Intercultural Dialogue

Pärast Antalyat meil paar päeva suurt midagi ei toimunud, vähemalt minu jaoks. Esmaspäevane ja kolmapäevane loeng jäid ära, kuna õppejõud oli kuskil ära ning teisipäev oli türklaste jaoks mingi püha ja vaba päev. Seega sain ma end rahulikult reisist välja puhata.

Nädalalõpp läks aga vähe huvitavamaks - tippsündmuseks oli minu jaoks see, kui neljapäeva pärastlõunal mu arvuti otsad otsustas anda. Veel on tsipake lootust, et äkki pärast pusimist saab ta natuke kasutuskõlblikuks, kuid arvatavasti jääb ta ootama garantii-parandust Eestis. See-tõttu võivad mu blogipostitused veelgi kaootilisemalt ilmuma hakata - oma telefonist saan ma küll facebooki ja meili, aga muu jaoks pean teistelt arvutit laenama.

Reedel jagunesid eestlased kolmeks: Kaisa läks Bursa reisile, Marje käis koolis ja läks õhtul Izmiri-kanti ning mina ja Mariliis jäime Eskisehiri "Peace through art and intercultural dialogue" foorumile, mis on sarnane selle rahu foorumiga, mis meil Antalyas oli, kui me esimest korda seal käisime. Kogu see foorum toimus küll Eskisehiris, kuid me ööbisime hotellis ning kojuminek oli põhimõtteliselt keelatud :P Alustuseks käisime viisime asjad kl 8 hommikul hotelli. Ausalt öelda ei oodanud me Eski hotellist suurt midagi, aga olime väga positiivselt üllatunud. Meil oli kahepeale mitte tavaline hotellituba vaid lausa nagu väike korter köök-elutoa, vannitoa ja magamistoaga. Hotell oli nii uus, et oli tunda veel värvilõhna, telekapuldil oli kaitsekile peal ning rätikutel kleepsuke peal. Haljastuse ja kõnniteedega samuti alles tegeleti - me olime ilmselt ühed esimesed külalised selles hotellis.

Sarev hotel

Hotellist läksime edasi oma kooli pea-campusesse, Yunusemresse. Seal oli alustuseks nagu ikka avamine, liputseremoonia ning avakõned. Kõik oli natukene vähem uhke kui Antalyas oli (kuna rahvast oli kordades vähem), aga tore oli ikka. Üks kõne oli teistest hulka pikem, kuid samas oli see kõige huvitavam. Sama mees rääkis ka hiljem teemal "Intercultural dialogue", aga selles jäime meie Mariliisiga kahjuks ilma, kuna käisime vahepeal ESNi kontoris ennast Musta mere reisile registreerimas (Ordu, Samsun, Trabzon - lahkume see kolmapäev ja tagasi tuleme järgmine esmaspäev).

Foorumil koos Renata (Slovakkia) ja Arbi'ga (Maroko)

Foorumil oli mitmeid erinevad huvitavaid loenguid, näiteks fotograafia alusteadmistest vastava aine õppejõult, "Sõda ja lapsed" sõjafotograafilt, "Kunst ja rahu" ühelt Türgi kuulsalt näitlejalt.

Samuti oli meil mitmeid praktilisi ülesandeid ja võistlusi. Red Bull Gravity Game - tegime võistkonnad ning siis pidime antud vahenditega tekitama süsteemi, kuidas toores muna ellu jääb, kui ta kolmandalt korruselt alla visata + sai lisapunkte, kui muna ka maad puudutas ning mööda seda edasi veeres. Tehti päris lahedaid süsteeme, kuid meie endi lend läks väheke kurvalt - muna jäi küll ellu ja veeres, aga maandus üks korrus enne maad.

RedBull Gravity Game

Fotograafia loenguga käis kokku ka üksteisest "perfektse" pildi tegemine, mida hiljem kõigile näidati, koos pildil oleva isiku poolt kirjutatud rahu definitsiooniga.

"Peace is living in harmony with yourself and with those around you."

Lisaks kõigele eelnevale oli meie jaoks ette valmistatud suur malelaud, mille põlvekõrguseid nuppe igaüks omamoodi kaunistada sai. Laupäeva õhtupoole mängisime aga "puslemängu" ehk siis kaks võistkonda pidid võidu küsimustele vastama ning iga õige vastuse eest sai võistkond pusletüki, millest lõpuks tuli kokku pilt seina peale. Meie võistkond võitis päris hea edumaaga, aga ainult tänu sellele, et meie rühmas oli üks poolakas, keda me kutsume härra Leksikoniks, kuna ta teab peast väga palju (ka väga mõttetuid) fakte.

Enne kaunistamist

Pärast kaunistamist

Nüüd on meie kooli hoovis suur malelaud 

Viimase päeva lõpupoole olime taaskord rühmades ning üritasime välja mõelda õppekava 14 nädalasele kursusele nimega "Peace through art and intercultural dialogue". Kogu foorumi suurim ülesanne/võistlus oli aga söögitegemise võistlus. Selleks jagasime endid 5-liikmelisteks rühmadeks ning tegime rahvuslikke toite. Meie grupis olime mina, Mariliis, Arbi (Marokost), Renata (Slovakkiast) ning Florian (Prantsusmaalt) ning me tegime võileivatordi, täidetud munad, kirjukoera, küüslauguleibasid ning Maroko pannkooke. Kokkuvõttes saime kaheksast meeskonnast 2. koha (kuigi meie Mariliisiga oma toitudega 100% rahul ei olnud, kuna siin maal ei leidu kõike, mis meil vaja läks) :)

Meie söögid :)

Igapäevaelust:
Viimasel ajal on siin ilmad päris ilusad olnud: päeval 24-27 kraadi sooja, ka öösel on lühikeste varrukatega ringi käimine päris normaalne.

Põhiline varsustus foorumi jaoks: paber, pliiats ja turkish coffee

Antalya vol 2

Sel nädalavahetusel käisime Erasmustega Antalyas suvitamas.

Nagu ikka, on kõik kohad Türgis üksteisest kaugel, seega sõit hakkas laupäeva varahommikul kell 3. Kesköö paiku saime veel Mariliisi pool kokku - tegime väikse eine ja tassi teed. Seekord pikemat passimist ei olnudki - kui kogunemiskohta jõudsime, oli bussi juba kohal, nii et me saime ennast juba sisse seadma hakata, kuni viimased inimesed kohale jõudsid. Antalyasse sõit läks suhteliselt kiiresti, kuna oli öö, me olime kõik suht väsinud ning pea kõik magasime enamuse teest (ssekord oli Marje ainus vaeseke, kes magada ei saanud).

Et me seekord kuivi saiakesi hommikusöögiks sööma ei peaks, tehti kohale jõudes peatus ühes ilusas mäepealses pargikeses, kust sai hommikusöögiks pannkooke tellida. Kuna me oleme aga Türgis, siis kokkulepitud lahkumise ajaks ei olnud keegi veel isegi oma pannkooke kätte saanud. Umbes tunnike pärast tellimist hakkas lõpuks üks kelner koka-tädikeste ja klientide vahet jooksma ning kõik pannkoogid valmisid järjest minutitega. Vähemalt oli ilm ilus ja vaade hea. 

Vaade hommikusöögi juurest

Veel mõnda aega sõitu ja siis me jõudsime oma hotelli. Sinna ei tulnud ainult Erasmused Eskisehirist, vaid üle kogu Türgi - Eskisehir, Ankara, Istanbul ning veel paarist väiksemast linnakesest. Oma üllatuseks tutvusime sel reisil ka 4 teise Eesti tüdrukuga, kes õpivad Tervishoiu kõrgkoolis ning on Türgis ühes väiksemas linnas praktikal. Üllatavalt väga-väga harjumatu oli kuulda kedagi võõra häälega eesti keelt rääkimas. Teiseks pidi väga pingsalt jälgima, mida me ise täpselt rääkisime, kuna olid tekkinud inimesed, kes meist aru saavad. Eestisse tagasitulek läheb keeruliseks :D 

See viie tärni hotell ei olnud ilmselgelt päris nii hea, kui meie eelmine Antalya hotell. Pärast väikest tutvustavat loengut ESNi poolt, pidime tegema check-in'i, aga hotell oli nii hädas, et me käisime kõige pealt lõunat söömas, enne kui tagasi check-in'i ootama läksime.

Hotellis: lõunasööki ja päikest nautimas

Hotellis: rõõm lõpuks oma tuppa jõudes

Hotellis: vaade rõdult

Üldiselt möödus kogu nädalavahetus suvitades ja pidutsedes. Nii pühapäeva kui ka esmaspäeva hommikul sai mitu tundi rannas päevitatud ning õhtuti pidutsetud. 

Hotellis: ehk siis rannas

Hotellis: võrkpallivõistlus

 

Pühapäeval käisime mina ja Mariliis koos veel mõnekümne Erasmusega Olümpose mäel "vaadet" nautimas. Kui hommikul oli väga ilus ilm, siis pärastlõunal oli vahepeal ikka väga tugev vihm ja äike, kui mis kõige hullem - paksud pilved. Olympose mäel sõitsime kõige pealt bussiga tükk maad üles ning siis cable-car'iga päris tippu. Teepeal üles oli näha, et kui oleks olnud selge ilm, oleks vaade super olnud. Ainus asi, mis meie aga tipust nägime oli lumi ja palju pilvi. Samas õhk oli päris jahe ja kodune :) See-eest käisime vastutasuks õhtupoolikul hotelli saunas ja hamamis.

Olympos: enamus aega oli cable-car'ist vaade selline

Olympos: selline oli parim vaade mäe otsast

Olympos: lumiiiii :)

Olympos: teised neli eestlast

Olympos: Iselin (Norra), Lujza (Slovakkia), Mariliis ja mina

Olympos

Olympos: parim vaade, poolel teel alla

Esmaspäeval pärast rannaskäiku alustasime vaikselt tagasiteed. Esmase plaani järgi pidime minema enne tagasisõitu Antalya linnatuurile. Kui me bussi saime, tehti meile varasemate hõigete põhjal valik: kas rand või shoppamine. Kõvem hääl läks rannale, seega me läksime tunnikeseks randa. Lõpuks käisid seal ujumas ainult 5-10 inimest ning ülejäänud sõid lõunat.

Tagasisõit venis väheke rohkem kui tulek, kuna sõit toimus keset päeva. Enamus aega kulus läpaka, telefoni ja mp3 akude kulutamisele. Kuigi vahel oli seegi keeruline, sest bussis pandi muusika vägagi kõvasti mängima, nii et tulemuseks oli ingliskeelne film (arvutist) Türgi muusika taustaga.

Koolielu

See nädal oli suhteliselt tavaline koolinädal. Paar asja, mis ma eelmisel nädalal mainida unustasin:  meil hakkasid paar uut loengut... või no kuidas võtta...

Esmaspäev oli nagu ikka: hommikul söök-turg-jõmm ja kell 17 loeng. Eelmise nädala teisipäeval oli meil esimest korda loeng Performance II. See on see sama loeng, mis varem pidi esmaspäeva hommikuti kl 8 olema, aga nagu ei kippunud väga olema. Seega saime õppejõuga uue aja kokku lepitud - teisipäeva hommikul kl 9. Nagu mainitud, toimus eelmisel nädalal siis see loeng esimest korda. Mind loengus ei olnud, kuna olin veel Istanbulis, kuid Marje oli ning õppejõud kinnitas, et ka see nädal on loeng ning kui see peaks ära jääma, siis ta kindlasti teavitab meid. Sel teisipäeval kl 9 olime meie Marjega platsis, aga mida taaskord ei olnud, olid õppejõud, loeng ning teade, et loeng ära peaks jääma. Vähemalt, võrreldes esmaspäevaga, ei pidanud me järgmist loengut 9h ootama, vaid ainult 2h ning kellaaeg ei olnud päris nii nõmedalt varahommikul. Teine loeng jätkus aga oma tavapärases rütmis - Marje ja Kaisa tegid oma esitluse, siis kõik teised arutasid midagi pikalt türgi keeles (me samal ajal muid asju eesti keeles) ning kuna kellelgi teisel ei olnud esitlust, mida esitada, sai ka see tund varsti läbi.

Kolmapäeval oli taaskord tavaline, täitsa normaalne tund. Neljapäeval oli aga teine uus loeng. Aprilli kuus on meil neljapäeviti selline loeng nagu "Air Traffic communication II" (see pidigi algusest peale ainult aprillis olema). Eelmisel nädalal õppisime fraseoloogiat ning tutvusime teemaga üldisemalt. Tookord oli meil loengus 4 Eesti tüdrukut ning 2 Türgi poissi (Emre ja Emre - üks ainsaid loenguid, kus me kõikide klassikaaslaste nimesid peast teame :D ). See nädal oli meil aga klassitäis piloodipoisse (+ üks tüdruk) ning me veetsime kogu loengu (õnneks siiski pausidega, muidu oleks pea päris lõhki lennanud) kuulamisharjutusi tehes. Täpsemalt öeldes - kuulasime 3h pilootide ja lennujuhtide vahelisi vestlusi, kusjuures pidime kogu aja märkmeid tegema ning aeg-ajalt õppejõule vastama, millest täpselt juttu oli, kuidas piloot viimasele lausele vastama peaks vms. Mina sain selle ajaga ligi 5 lk märkmeid kritseldatud...

Pärast mõnetunnist pausi oli aga päeva teine loeng - 4h Aircraft Instruments'i. Tavaliselt me saame sealt küll umbes 3 tunniga lahti, kuid siiski on neljapäev üks täispikk koolipäev. See reede jäi Model Aircraft Construction ära, mis tähendas et mul oli praktiliselt vaba päev. Samas jäi mul vist ka eelmine nädal see mainimata, et me oleme oma mudellennukite ehitusega juba päris kaugele jõudnud.

Panin hiljuti huvipärast oma desktopi kogu aeg Eskisehiri ja Tallinna ilma näitama. Peab mainima, et teil on seal ilmad päris ilusaks läinud... Viimased pool nädalat on teil olnud isegi soojemad ilmad kui meil :) Ning jutt ei ole ainult 1-2 kraadist, mingipäev oli vahe lausa 7 kraadi.

Seega rõõmustage, sest seda lõbu ei jätku ilmselt väga kauaks, kuna meil lähevad ilmad jälle varsti soojemaks - järgmise nädala lõpuks lubatakse jälle 20 kraadi kanti sooja. Mis veelgi enam, täna õhtul (öösel) algab aga meil taaskord teekond Antalya suunas, kuhu me lähme pooleks nädalaks suvitama :) Seal on juba praegu 20 kraadi kanti.

Igapäevaelu:

Kooli parklast

Ükspäev läks mu köögiaknast ämber mööda. Siin maal ei tasu millegi üle imestada.

Natuke Istanbuli

Eelmise laupäeva hommikul alustasime Kaarliga teed Istanbuli suunas. Buss Eskist väljus kl 8, plaani kohaselt pidi see Istanbuli bussijaama jõudma kl 13.30 ning mina arvestasin, et no niimoodi pooleteist tunniga, või tsipa rohkemaga, võiksime kohale jõuda Kai-Mai juurde. Mu arvestused läksid aga natuke aia taha... poolteist tundi pärast bussijaama jõudmist saime me lausa liinibussile, mis meid kesklinna viis (kuhu see sõitis ka umbes tund aega) ning siis oli vaja veel minna praamile ning natuke jalutada, et jõuda (kl 17ks) Kai-Mai juurde.

Üllatavalt tuttav tunne oli olla jälle Istanbulis, kuigi ma olin seal varasemalt vaid paar päeva veetnud. Pärast Kai-Mai juurde jõudmist läksime kohe kesklinnapoole jõge tagasi, et natuke süüa ja alustada linna avastamisega. Esimene hetk, kui me olime jõudnud Karaköy sadamasse ja natuke edasi jalutanud (otsisime üles ühe kindla söögikoha, kus ma olin varemgi käinud) tekkis mul hetkeks segadus, kuhupoole me edasi peaksime jalutama ja kas me oleme õiges kohas. Siis aga nuusutasin õhku ja jõudsin kiiresti järeldusele, et ma tean täpselt kus me oleme, sest üle pea käis kõva värske kala lõhn - kalaturg oli natuke maad seljataga. Esimesel õhtul jalutasime siis Karaköy pool jõge ringi - vaatasime üle Galata torni (ostsime sealt juurest värskel tulel küpsetatud popcorni), selle vaate ning jalutsime natuke maad ka Taksimi poole, enne kui tagasi sadamasse pöördusime.

Galata Tower õhtul

Järgmised kolm päeva Istanbulis möödusid vägagi muutuvate plaanidega, kuidas me iga päev plaanisime minna Bosphoruse tuurile - laevaga mööda jõge sõitma - aga lõpuks otsustasime siiski selle vastu. Veetsime need päevad Istabnuli põhilisi vaatamisväärsusi vaadates (Hagia Sophia, Blue Mosque, Topkapi palace, Basilica cistern, Süleymaniye Mosque), Grand ja Spice Bazaaridel seigeldes ja kaubeldes ning niisama linna nautides, seda mööda jalutades.

Blue Mosque

Basilica cistern

Topkapi Palace

Topkapi Palace

Grand Bazaar

Kasutasime Kaarli viimaseid päevi siin veel Türgi traditsioonide katsetamiseks - pea iga hommik käisime erinevates kohtades Türgi hommikusööki söömas. Ühes kohas oli hommikusöögi hind suhteliselt kõrge ning meile öeldi, et see on nii suur, et kummalegi eraldi ei tasu võtta, võtke üks kahepeale. Seda me ka tegime, aga "liiga suurest" polnud juttugi, kuid me olime õnnelikud, et siiski ainult ühe võtsime, kuna see ei olnud kindlalt seda raha väärt. Samas hommikusöök, mida me teisipäeva hommikul saime, oli hoopis teine jutt. Kaarel võttis suure hommikusöögi, mina "mini". No see oli seda raha igati väärt ja korralik. Minu oma oli küll suht väike - näpsasin Kaarli omast natuke endale juurde - aga seda suurt ma poleks nagunii ära jõudnud süüa. Isegi Kaarel sai kõhu täitsa täis ja see juba tähendab midagi :D

Korralik Türgi hommikusöök

Kolmapäev oli aga lahkumise päev. Alguses meil oli plaan bussidega seiklema hakata (kas kõigepealt lennujaama ja siis sealt mina metrooga bussijaama või vastupidi, et bussijaama ja Kaarel sealt lennujaama), aga siis soovitas Sinan meile paremat versiooni - läksime Eminönüst trammiga metroo peatuseni, kust läks metroo, mis peatus poolepeal bussijaama juures ning mille lõpp-peatuseks oli lennujaam. Seega saatis Kaarel mind bussijaama, kust mina läksin Eskisehiri bussile, ning läks ise edasi lennujaama, et alustada tagasiteed Eestisse.
Eskisehiri tagasi jõudes jalutasin koduteel oma tänavas mööda ühest nurgast, kus siis kui me Istanbuli läksime oli veel sodi hunnik ning oli näha, et sealt oli kunagi maja maha võetud. Siis kui ma aga kodu poole jalutasin avastasin üllatusega, et sodist pole seal enam juttugi, kuid seal on mehekõrgune auk, kus on valmis juba pool vundamenti. Tänaseks on ka vundament juba valmis ja varsti hakkavad kerkima esimesed seinad - selline praktiliselt üleöö ehitiste ilmumine on siin maal suht tavaline...



Viimased paar päeva olen tegelenud uuesti oma igapäevaelu sisse harjutamisega:

Kas ma olen ikka maininud kui lahe kool meil on?

Kas ma olen ikka maininud kui lahe kool meil on?

Käisime ka teistega lennundumuuseumis ära

Õhtusöök Kaisa katuseterrassil

Õhtusöök Kaisa katuseterrassil

Õhtusöök Kaisa katuseterrassil

Kodune Türgi stiilis hommikusöök Mariliisi pool: kaerahelbepuder, praetud muna, maasikad, banaanid, õunad, tee ja värkse apelsinimahl.

Natuke Eskit

Enamus eelmisest nädalast möödus Kaarlile Eskisehiri tutvustades ning koolis eksameid tehes. Nimelt oli mul koolis vaheeksamite nädal, mille käigus toimus mul 3 eksamit. Nädalalõpust suundusime aga Istanbuli poole.

Teisipäev oli esimene eksamipäev. Eksam algas kl 11, aga me läksime natuke varem kooli - kasutasin ära võimalust, et Kaarel oli siin ning aitas mul vibu kooli ära viia. Küll aga võttis aega, et seal seletada onukesele, et me ei taha selle vibuga kuhugi maja teise otsa minna, vaid et tahame selle lihtsalt siia jätta, et hiljem laskma tulla, kuna hetkel on kiire eksamile. Selle kõige saavutamiseks helistasin kooli vibutreenerile, kes meile telefoni teel inglise-türgi-inglise tõlk oli. Saime siis vibuga praeguseks kõik jonksu ning mina läksin eksamit kirjutama (Kaarel ootas niisama). Eksam võttis vist kokku umbes 20 minutit ning tulemuse (100%) sain kohe teada. Aga noh, seda oli oodata ka, kuna küsimused olid tõesti lihtsad ja lühikesed (nimeta atmosfääri kihid, lennukiosad, põhimanöövrid ning 4 lennukile mõjuvat põhijõudu - tõstejõud, gravitatsioon, tõmme ja takistus). 

Pärast eksamit läksime tagasi vibulaskmise juurde. Alguses oli muidugi probleeme üksteise mõistmise ning kõige muuga, aga lõpuks saime laskma. Trenn väga pikk just ei olnud, sest 2 kuud pausi annab ikka natuke tunda. Pärast trenni oli söögiaeg ning seekord oli pitsa isu - mõeldud, tehtud. Ning pärast vähest puhkust/seedimist ning pikka teistega arutlust, mis teha, otsustasime minna kõik koos Kent Parki. Park oli väga ilus, jalutasime seal natuke ringi ning võtsime ühe tee. 

Vibu laskmise saal

Pizza-time

Kent Park

Esmaspäeval turul käies oli meil Kaarliga ka väike plaan. Nüüd, pärast pargis käiku ja väikest peatust poes, viisime selle ka täide. Nimelt ostsime me turult värskeid maasikaid ning banaane ja õhtuseks menüüks oli banaani-pannkoogid värske maasikatoormoosiga - KADESTAGE :D

Banaani-pannkoogid maasikatoormoosiga

Kolmapäeval mul eksameid ei olnud, seega oli täitsa vaba päev. Magasime tsipa kauem ning siis käisime alustuseks pea-campust imetlemas ning sealt liikusime edasi kolmapäevasele riide-turule. Ka sealt sai Kaarel endale nii mõnegi vajaliku asja. Esmaspäeva ja kolmapäevaga sai Kaarel kätte oma esimesed kogemused suurte turgudega ning sai hakata vaimselt valmistuma Istanbuli suure turu jaoks.

Yunus Emre Kampüsü

Õhtupoolikul oli meil plaan koos teistega käia lõpuks ära lennundusmuuseumis. Kaisa tuli sinna kodust trammiga, meile oli see aga piisavalt lähedal, et jalutada. Kohale jõudes saime teada, et muuseum oli hulka vähem aega lahti, kui netis kirjas oli ning oli umbes pool tunnikest varem just kinni pandud. Mis seal ikka. Otsustasime siis koos õhtust sööma minna. Läksime oma tüüpilisse supikohta. Et aga meie lemmiksupp (tomatisupp) on seal üks vähestest suppidest ning mitte Kaarli lemmik, siis sai tema kebabi ära proovida. Et olime plaaninud vähe pikemalt õhtut koos veeta ning ei viitsinud veel koju minna, läksime edasi teed jooma (tahtsime supikohas teed juua, aga esimest korda siin oleku ajal kuulsime, et kuskil on tee otsa saanud!!!). Tee joomise kohaks valisime lokanta, kus me käisime päris alguses, Orientation Day ajal ning kuhu me lubasime veel kunagi tagasi tulla. Otsus oli hea - kohvik oli tõesti hubane.

Kaarli kebab

Korvtoolike hubases lokantas

Et mul neljapäeva õhtupoolikul oli nädala kõige raskem eksam ees, siis veetsin mina esimese poole päevast kodus õppides. Kaarel käis aga vahepeal iseseisvalt linna uudistamas. Alustuseks käis proovis ta järgi kohaliku juuksuri ning siis jalutas niisama. Linnaga olevat ta täitsa rahule jäänud ning mingi hetk mingi väga kahtlaselt suure tiiruga (mille ta tegi ise arusaamata) avastanud, et ta oli jõudnud tagasi peaaegu mu kodutänavale, nii et oligi aeg tagasi tulla :) Siis oli minu kord ära käia - koolis eksamit tegemas. See eksam oli pikem ja keerulisem kui teised ning hinne tuli ka vastavalt tsipa madalam, aga ma ise jäin suht rahule. Järgmiseks läksime kesklinnast süüa otsima, et õhtusele bowlingu-turniirile mitte tühja kõhuga minna. Tegime avastuse - üllatavalt palju kohvikuid/lokantasid ei paku mitte midagi süüa. Lõpuks leidsime ühe koha, kus pakuti ka meile meelepärast toitu ning Kaarel sai ka toidu ootamise ajal oma elu esimese tavla mängu tehtud. Nagu mainitud, läksime pärast sööki teiste erasmuslastega bowlingusse. Bowlingu suhtes meil otsesid ootusi ei olnud - teadsime küll, et esikolmikule lubati prii-pääsmed bowlingusse, aga me läksime siiski rohkem mängu ja seltskonna pärast. Mingi kummalise (ei teagi täpselt mis) nipi läbi suutsin ma tulla üldarvestuses esimeseks. Teiseks jäänud poiss käis mult isegi küsimas, et kas ma mängin palju, aga vastuseks sai "ma vist mängisin viimati umbes 1,5 aastat tagasi..." Asi ei olnud ka selles, et teised halvasti oleks mänginud, aga küllap mul lihtsalt joppas.

Reede oli taas eksamipäev. See eksam ei erinenud just väga palju teisipäevasest, tsipa oli raskem, aga ei midagi erilist. Pärast eksamit kasutasime pausi ära ja käisime Kaarliga kahekesi ära lennundusmuuseumis. Muuseum oli tasuta, vabas õhus ning umbes 15 lennuki/kopteriga. Ühesõnaga ilus jalutuskäik lennukite vahel :) 

Lõunaks valisime täna (mida me otsisime juba tegelikult eile) midagi türgipärast: lahmacun ja pide. Esimene on hästi õhuke pitsa ning teine on midagi pealt lahtise piruka taolist. Magustoiduks võtsime Dondurmalı künefe ehk ühe kohaliku magustoidu (mis näeb natuke välja nagu oleks hästi palju hästi peenikesi ja hästi pikkasid makaronikesi puntrasse keeratud ning muidugi ujub siirupis) jäätisega. Jäime söögiga vägagi rahule. Pärastlõunal käisin mina aga uuesti koolis - seekord vibu laskmas. Seal oli vibulaskmise tund algajatele. See on küll türgikeelne, kuid treener on just plokkvibude spets, seega lootsin talt natuke õpetust saada. Asjad jäid aga natuke keelebarjääri taha - järgmine kord üritan kellegi endale tõlkima saada. Õhtul läksime aga nautima Kaarli viimast päeva Eskisehiris - käisime koos teiste erasmuslastega nargile't (vesipiipu) ja seltskonda nautimas. Seal proovisime ka värsket õuna- ja apelsini mahla - need maitsesid tõesti nagu värske õun ja apelsin! 

Selline on vesipiibubaari varustus

Värsked mahlad