Türgi ja Saskia: Natuke Istanbuli

Eelmise laupäeva hommikul alustasime Kaarliga teed Istanbuli suunas. Buss Eskist väljus kl 8, plaani kohaselt pidi see Istanbuli bussijaama jõudma kl 13.30 ning mina arvestasin, et no niimoodi pooleteist tunniga, või tsipa rohkemaga, võiksime kohale jõuda Kai-Mai juurde. Mu arvestused läksid aga natuke aia taha... poolteist tundi pärast bussijaama jõudmist saime me lausa liinibussile, mis meid kesklinna viis (kuhu see sõitis ka umbes tund aega) ning siis oli vaja veel minna praamile ning natuke jalutada, et jõuda (kl 17ks) Kai-Mai juurde.

Üllatavalt tuttav tunne oli olla jälle Istanbulis, kuigi ma olin seal varasemalt vaid paar päeva veetnud. Pärast Kai-Mai juurde jõudmist läksime kohe kesklinnapoole jõge tagasi, et natuke süüa ja alustada linna avastamisega. Esimene hetk, kui me olime jõudnud Karaköy sadamasse ja natuke edasi jalutanud (otsisime üles ühe kindla söögikoha, kus ma olin varemgi käinud) tekkis mul hetkeks segadus, kuhupoole me edasi peaksime jalutama ja kas me oleme õiges kohas. Siis aga nuusutasin õhku ja jõudsin kiiresti järeldusele, et ma tean täpselt kus me oleme, sest üle pea käis kõva värske kala lõhn - kalaturg oli natuke maad seljataga. Esimesel õhtul jalutasime siis Karaköy pool jõge ringi - vaatasime üle Galata torni (ostsime sealt juurest värskel tulel küpsetatud popcorni), selle vaate ning jalutsime natuke maad ka Taksimi poole, enne kui tagasi sadamasse pöördusime.

Galata Tower õhtul

Järgmised kolm päeva Istanbulis möödusid vägagi muutuvate plaanidega, kuidas me iga päev plaanisime minna Bosphoruse tuurile - laevaga mööda jõge sõitma - aga lõpuks otsustasime siiski selle vastu. Veetsime need päevad Istabnuli põhilisi vaatamisväärsusi vaadates (Hagia Sophia, Blue Mosque, Topkapi palace, Basilica cistern, Süleymaniye Mosque), Grand ja Spice Bazaaridel seigeldes ja kaubeldes ning niisama linna nautides, seda mööda jalutades.

Blue Mosque

Basilica cistern

Topkapi Palace

Grand Bazaar

Kasutasime Kaarli viimaseid päevi siin veel Türgi traditsioonide katsetamiseks - pea iga hommik käisime erinevates kohtades Türgi hommikusööki söömas. Ühes kohas oli hommikusöögi hind suhteliselt kõrge ning meile öeldi, et see on nii suur, et kummalegi eraldi ei tasu võtta, võtke üks kahepeale. Seda me ka tegime, aga "liiga suurest" polnud juttugi, kuid me olime õnnelikud, et siiski ainult ühe võtsime, kuna see ei olnud kindlalt seda raha väärt. Samas hommikusöök, mida me teisipäeva hommikul saime, oli hoopis teine jutt. Kaarel võttis suure hommikusöögi, mina "mini". No see oli seda raha igati väärt ja korralik. Minu oma oli küll suht väike - näpsasin Kaarli omast natuke endale juurde - aga seda suurt ma poleks nagunii ära jõudnud süüa. Isegi Kaarel sai kõhu täitsa täis ja see juba tähendab midagi :D

Korralik Türgi hommikusöök

Kolmapäev oli aga lahkumise päev. Alguses meil oli plaan bussidega seiklema hakata (kas kõigepealt lennujaama ja siis sealt mina metrooga bussijaama või vastupidi, et bussijaama ja Kaarel sealt lennujaama), aga siis soovitas Sinan meile paremat versiooni - läksime Eminönüst trammiga metroo peatuseni, kust läks metroo, mis peatus poolepeal bussijaama juures ning mille lõpp-peatuseks oli lennujaam. Seega saatis Kaarel mind bussijaama, kust mina läksin Eskisehiri bussile, ning läks ise edasi lennujaama, et alustada tagasiteed Eestisse.
Eskisehiri tagasi jõudes jalutasin koduteel oma tänavas mööda ühest nurgast, kus siis kui me Istanbuli läksime oli veel sodi hunnik ning oli näha, et sealt oli kunagi maja maha võetud. Siis kui ma aga kodu poole jalutasin avastasin üllatusega, et sodist pole seal enam juttugi, kuid seal on mehekõrgune auk, kus on valmis juba pool vundamenti. Tänaseks on ka vundament juba valmis ja varsti hakkavad kerkima esimesed seinad - selline praktiliselt üleöö ehitiste ilmumine on siin maal suht tavaline...

Viimased paar päeva olen tegelenud uuesti oma igapäevaelu sisse harjutamisega: