Aeg hakkab vaikselt otsa saama...

Homme õhtul läheb Marje bussiga Istanbuli, et teisipäeval Eestisse lennata. Neljapäeva õhtul läheb Mariliis bussiga Istanbuli, et Saksamaale lennata. Järgmise laupäeva õhtul lahkun Eskist ka mina ning peagi järgneb ka Kaisa meile. Umbes kahe nädala pärast oleme me kõik ühte- või teistpidi tiiruga tagasi Eestisse jõudnud. Aeg hakkab tõepoolest otsa saama...

Lõpuni hakkavad jõudma ka nimekirjad, mis enne minekut siin veel ära teha võiks. Viimaste päevade jooksul oleme: nautinud (eel)viimast korda hamami, käinud oma lemmikkohas suppi söömas, pesnud ära kõik pesud, käinud Erasmuste hüvastijätu peol, shopanud, viimaseid eksameid teinud jne jne jne.

Plaanis on veel lisaks kõigele muule: käia pannkooke söömas, koolipaberitega kõik joonde ajada, veel shopata, jätta oma uute sõpradega hüvasti, viimased asjad ära pakkida ning minu puhul ka veel Eskisehiri kõige kuulsamas pargis ära käia.

Kasutame ära veel oma viimaseid hetki siin, enne kui pöördume tagasi koju - täiesti imekspandav, kuidas saab üks asi olla korraga nii rõõmustav ja ka kurvastav.

Kui me eilse päeva veetsime Marje pool pesu pestes ja vahelduva eduga õppides, siis ma täna otsustasin vahelduseks jälle laskmas käia - eksamite vahel pole selleks väga aega olnud. Hommik osutus igati kordaläinuks :)

Laskma kohale jõudes sain teada, mis oli vibu-poiste üllatus minu jaoks, millele nad eelmisel õhtul korra vihjasid. Nagu nad mulle ütlesid: "meil oli paar õhupalli üle".

See on minu vibu... teoorias.

Päris lõbusad olid ka videod ja jutud, kuidas nad laupäeval neid õhupalle puhunud ja lõhkunud olid. Poisid jäävad ikka poisteks, vibulaskjatega juba igav ei hakka :) Kui ma oma vibu lõpuks pallide käest kätte sain, sai ka pisut lastud. Laskmise ajal ma ikka aeg-ajalt jälgin, mis teised omavahel türgi keeles räägivad. Aru saan küll võib-olla üksikutest sõnadest ja vahel isegi teemast, millest jutt käib. 

Ükshetk taipasin, et nad plaanivad teha võistkonna võistlust ning jagavad meid meeskondadeks. Pärast väikeseid selgitusi panime ka reeglid paika - laskjaid oli kuus, meeskondi tegime kaks, igaüks laseb kaks noolt ning võistlus käib lõunasöögi peale. Mina olin ühes võistkonnas Mustafa ja Yusufiga ning teises meeskonnas olid Junus Emre, Muhamed ja Mehmet (ainus sportvibu). Esimene seeria meil väga hästi ei läinud ning teised läksid kohe juhtima. Järgmised kaks seeriat olid sellised enam-vähem, kuid viimase seeriaga õnnestus meil juhtima minna. Meie tiim oli juba õnnelik, et me saime endale tasuta tantumi'd. Ma küll vahepealsest vestlusest aru ei saanud, aga kuna laskmine läks edasi, siis aimasin, et otsustati teha siiski kaks-kolmest. Teine kord meil enam nii hästi ei läinud ning saime rahulikult kaela. Mustafa ei olnud enda laskmisega üldse rahul, sest kui ta esimesena laseb (võistkonna liikmed lasevad ükshaaval), siis pidavat ta iga kord 10-10 või 10-9 laskma, aga nüüd lasi ta viimasena ning kippusid pigem 8-8 tulema. Teise võistluse ajaks olin mina ennast päris hästi paika saanud ning lasin põhiliselt 10-9, aeg-ajalt ka 10-10 või 9-9 vms. Seega kolmas võistlus oli otsustav, sest kokkuvõttes oli seis 1-1. Kolmas läks aga meil kõige paremini - juhtisime kogu aja algusest lõpuni ning lõppkokkuvõttes ka võitsime. Mustafa sai ka ennast natuke rohkem paika, lastes 10-8 või 9-8, aga pärast võistlust ütles mulle vaikselt: "thank you for your 10s". Seega sellega teenisime me endale teiste kulul tasuta lõunasöögi, mis me käisime ja kohe välja ka võtsime. See oli juba kolmas kord kui ma vibulaskjatega (midagi maksmata) söömas käisin, aga vähemalt oli see seekord väljateenitud :)

Pärast lõunat oli aeg järgmiseks trikiks. Nimelt kasvab meil vibuplatsi kõrval mooruspuu - ainus puu, mis meile kuumal päeval varju pakub. Kui hommikupoole üritasid kolm meest korraga seda raputada, siis see ei õnnestunud - puu on suur ega liikunud üldse. Nüüd võeti aga appi üks matialus ning Mustafa ronis puu otsa, et marju alla raputada - puu alla said pandud suured märklehed, kuhu need kokku koguda sai. Valged mooruspuu marjad näevad välja natuke põldmarja sarnased, aga vist natuke suuremad. Maitse ei olnud väga tugev, oli magus ja meenutas kergelt herne maitset. Täitsa head olid :)

Puu otsa ronimas

Väike pärdik

Marju kogumas

Mooruspuu valged marjad

Nüüd on aga vaja veel hoolega õppida - homme on meil Marjega aines Performance nii 2 vaheeksamit kui ka 1 lõpueksam, kõik korraga, sest õppejõu mitte ilmumise tõttu ei olnud neid võimalik varem ka teha. Kordamisküsimusi on "vaid" 366, aga minul on veel isegi lihtne, kuna Marjel on homme ka veel Aviation Legislation eksam. Lisaks sellele on minul kolmapäeval veel Flight Performace eksam (mis on ka päris raske) ning ka Mariliisil-Kaisal on veel paar eksamit järgi.

Edu meile kõigile!

Kõige veidram nädal üldse

Eelmine nädal oli kõige veidram üldse ja seda juba algusest peale.

Esmaspäev (27.06). Algas nagu ikka - hommikul sai natuke kauem magada kui teistel päevadel, natukene asjalik olla, turul käia ning siis oli aeg kooli minna. Loengu algusaeg oli küll 17.00, aga läksin juba 13-14st kooli, et seal lõunat süüa. Korralikku hommikusööki veel söönud polnud, seega jäin lootma koolilõunale. Minu "heaks" üllatuseks oli söögiks kala, seega kõige meeldivam see just ei olnud. Pärast sööki läksin loengut ootama ning peagi ühinesid minuga ka Mariliis ja Kaisa. Ajasime veidi juttu, siis läks üks meie klassikaaslastest mööda ja küsis, kas me ikka teame et loeng ära jääb. Jälle. Mis seal ikka - sõitsime bussiga jälle koju. 

Oma kortermaja trepikotta astudes ootas mind aga järgmine üllatus - kogu trepikoda ujutas, kuskilt ülevalt tuli sorinal vett alla. Korra käis juba peast läbi mõte, et äkki see tuleb minu korterist, kuna meil käisid nädalavahetusel töömehed köögis torusid parandamas. Õnneks oli aga minu korter kuiv, vesi tuli kuskilt kõrgemalt. Panin ostetud söögid külmkappi, puhkasin natuke ja siis läksin trenni.

Trenni sai seekord natuke kiiruga tehtud, kuna olime kokku leppinud Mariliisi ja Marjega, et kell 21.00 peseme pesu. Kuna ma laskmas käin linna teises otsas, siis hakkasin sealt varakult tulema - plaanisin 20.30-45 kodus olla. Kell 20.30 jõudsin trammiga kesklinna ning jäin teist trammi ootama. Varsti tuli aga trammipeatuse valvur, ütles midagi türgi keeles ning kõik jalutasid kurvalt pead vangutades ja midagi kommenteerides peatusest ära. Eeldasin, et ju siis trammi ei tule ning järgisin nende eeskuju. Mul oligi õigus - tramm nr 1 hetkel ei sõitnud ning peagi sain aru ka miks - kesklinnas, jõe ääres põles päris korralike leekidega üks maja, suitsu olid kõik kohad täis ning kuna maja oli jõe ääres, pidid tuletõrjujad kasutama majale ligi pääsemiseks seda teed, kus trammid sõitsid. Tegin kiirelt paar pilti ning siis jätkasin koduteed, et mitte hiljaks jääda.

Põlev maja kesklinnas

Kui ma 20.55 oma tänavale jõudsin, nägin just kuidas Mariliis sealt mööda jalutas. Hüppasin siis kiiruga kodust läbi, haarasin asjad ja jäin vaid paar minutit Marje poole hiljaks. Teepeal kodust Marje juurde oleks aga peaaegu üks väike poiss mulle rattaga otsa sõitnud - ma nägin kui ebakindlalt ta sõitis, seega jäin seisma, et tal lihtsam mööduda oleks, aga ka sellest oli vaevu abi.

Marje juurest läksime edasi Espark'i ette, kus saime veel paari sõbraga kokku ning käisime del Mundos. Espark'i ees oodates keegi türklane meie ringkonnast küsis, et kas oleme teel del Mundosse. Mariliis vastas automaatselt eesti keeles: "del Mundo ja". "Del Mundo'ya" tähendab aga türgi keeles "del Mundo'sse", seega küsinud türklane oli kohe jube rõõmus: "oo, sa räägid türgi keelt, ütle veel midagi!"

Teisipäev. Hommikul oli kooli vaja minna kl 9ks. Olin aga nii unine, et äratuskella edasi lükkamise asemel panin selle kinni. Tunnike pärast äratuskella ärkasin ise üles ning leidsin, et mul on loenguni pool tundi aega. Otsustasin siiski korralik olla ja loengusse joosta - me Marjega oleme seal ainsad õpilased ning üksi oleks seal kurb olla. Jõudsin isegi väikse varuga kooli ning haarasin kohvikust hommikuse kohvi. Õppejõud jäi natuke hiljaks, andis mõned materjalid ja leppisime eksami aja kokku. Selline oli selle aine viimane loeng. Pärast loengut helistasin Marjele, sest ilmselgelt oli ka tema sisse maganud - koolis ta igal juhul veel ei olnud. Kl 10 pidid aga teised kirjutama Air Traffic Communication'i (IFRi) vaheeksamit, mille mina tegin juba eelmisel nädalal ära. Pärast seda eksamit said nad teada, et juba sel neljapäeval on meil selle aine lõpueksam.

Järgmiseks oli meil Flight Theory viimane loeng, kus saime ka teada, et Marje saab samuti juba neljapäeval selle eksami teha, ning mina otsustasin temaga ühineda. Seega oli meil kahe lõpueksami ettehoiatusaeg tervelt 2 päeva. Õhtul sai veel trennis käidud ja suurt muud midagi vist ei olnudki.

Kolmapäev oli vist kõige sündmustevaesem sel nädalal. Kl 12ks läksime Marjega Flight Performance'i viimasesse loengusse. Me olime ühed esimesed, kes kohale jõudsid, aga igale järgnevale klassitulijale andis õppejõud mingi paberi näppu. Nad istusid maha ja kukkusid täitma-kirjutama. Meile selliseid pabereid ei antud. Tükk aega nuputasime, et kas see on mingi töö või mingi ankeet, kas õppejõud unustas meile anda või ei andnud meelega jne. Lõpuks vaatasime segaduses nägudega õppejõule otsa - ta kinnitas meie kahtlusi, et see on üks ankeet, aga kuna see on türgikeelne, ei olnud meil seda võimalik täita. Ülejäänud kolmapäev möödus vaikselt  - istusime kodus ja "õppisime hoolega" järgmise päeva eksamiteks.

Neljapäeva hommikul oli kõige pealt IFRi loeng - võtsime läbi veel viimase teema - ning siis lõpueksam. Eksam oli valikvastustega (nagu vaheeksamgi) ning läks täitsa okeilt, kuigi natuke oli siiski kahtlane. Kui pärast eksamit üks klassikaaslane küsis, kuidas meil läks, siis kurtsime, et mõnda asja me küll tunnis käsitlenud polnud, näiteks viimast küsimust. Ta ütles, et õige vastus oli sellele küsimusele esimene variant. Selgus, et mitte keegi Eesti tüdrukutest ei olnud seda vastust teadnud, aga kõik olid ehku peale esimese vastuse valinud. Vahel võib vedada ka :D Pärast lõunapausi tegime meie Marjega ära ka Flight Theory eksami. Nagu ka vaheeksam, oli see copy-paste kordamisküsimustest (mis olid "niiii rasked") ning ilmselt tulevad punktid taaskord 100 kanti.

Varsti pärast kooli läksin taaskord trenni. Kohale jõudes leidsin mõlemad treenerid varustuse ruumist, kuhu ma asjadele järele läksin. Kui sinna jõudsin andis Mustafa mulle mingi ankeedi kätte, seletas kuhu midagi kirjutama peab ning ühe T-särgi näppu. Särgile olid joonistatud suured olümpiarõngad ning peal oli tekst "Olympic Day". Seletust küsides sain teada, et Istanbul on üks kandidaatidest 2020 Olümpiamängude korraldamiseks ning kuna Türgile heideti ette, et nad ei ole sportlikud, siis nüüd nad käivad kõik koos kord aastas jooksmas. Vähemalt nii sain ma seletustest aru. Täitsin siis ankeedi ära, võtsin oma asjad ja läksin laskma. Varsti Mustafa ühines minuga ning ütles häbelikult, et ta nägi et ma olin osad asjad ankeedis türgi keeles täitnud (sugu, amet, aadress), et ta ei teadnudki et ma türgi keelt oskan. Naersin vaikselt enda ette ja vastasin, et jah, ma tõesti oskan juba selliseid sõnu nagu bayan - naine, öğrenci - õpilane, mahallesi ja sokak (viimaseid sisaldab mu aadress). Peagi saabus ka teisi laskjaid. Ilm oli väga palav ning kui Mustafa vahepeal (teise treeneri) autoga ära läks, arvasin et ta läks vett tooma. Eksisin. Ta tuli tagasi arbuusiga. Väga just nurisema selle peale ei hakanud :D see oli väga mõnus jahutus trenni keskele.

Laskjate lõunapaus - Mehmet, Yusuf ja Mustafa.

Reedel (31.06) minul loenguid ei olnud, seega veetsin hommiku niisama asjalik olles. Õhtupoolikuks olime kokku leppinud, et lähme koos Şamiliga Şelale parki. Şamil on üks neist türklastest, kes sügissemestril ELAs vahetusõpilane oli. Şelale park oli see, kus meie Mariliisiga (koos Arbi ja Renataga) korra juba käinud olime, kuid Marje ja Kaisa veel ei olnud. Şamil võttis ka ühe oma sõbranna kaasa. Vaade seekord pargist kahjuks nii ilus ei olnud - eelmine kord oli ilm selgem - aga mõnus oli ikka. Lisaks oli vägev tuul ning Kaisa, Mariliisi ja Şamili kaasavõetud tuulelohed läksid asjaette. Muidu oli kõik tore, aga need kaks türklast olid seekord kuidagi väga lihtsameelsed. Olenemata sellest, et me oleme juba 4-5 kuud Türgis elanud, imestasid nad näiteks selliste asjade üle, kui me suutsime ise poest jäätist osta (küsida palju maksab ja öeldud summast aru saada) ning et me teadsime mida see tähendab, et mošeed 5 korda päevas laulavad.

Şelale park

Reede õhtu / öö vastu laupäeva oli aga see, mis need päevad veidraks tegid. Nimelt jõudsid siis rahutused Istanbulist ka Eskişehirini. Ette me seda muidugi ei teadnud. Minuni jõudis see "info" öösel kl 2.30 paiku - nimelt elasid minu tänava elanikud (kaasa arvatud minu korteris viibijad) tänavatel olijatele pottide-pannide tagumise teel kaasa. Selle peale üles ärgates ning facebooki logides jõudis suhteliselt kiiresti kohale, mis toimub. Õnneks elan ma peatänavast piisavalt kaugel, et sealset lärmi ei kuule ning pipragaasi ei tunne, aga viimastel õhtutel välja ikka pole igaks juhuks roninud - seni kuni tänavale öösel ei roni on kõik korras :) Nädalavahetusel käisin hommikupoolikutel trennis ja õhtuti õppisin. Pühapäeval jätsin igaks juhuks aga Olympic Day'le minemata - midagi küll ei juhtunud, aga ma ei tahtnud just väga minna rahutuste ajal massiüritusele.

Eskişehir laupäeva õhtul

Praeguseks hakkab vist asi vaikselt vaibuma. Täna päeval oli küll veel Esparki ees üks tänav kinni, kuna inimesed telkisid seal (telkide, madratsite, söökide-jookide ja diivanitega), aga õhtuti näiteks pottide-pannide tagumised on juba väga lühiajalised (inimesed ei võta väga vedu enam), vähemalt minu kodu läheduses.

Päevane elu Esparki ees

Väike näide ka sellest, mis toimus minu tänaval pühapäeva õhtul: potid + pannid + lusikad + korterite tuled.