Aeg hakkab vaikselt otsa saama...

Homme õhtul läheb Marje bussiga Istanbuli, et teisipäeval Eestisse lennata. Neljapäeva õhtul läheb Mariliis bussiga Istanbuli, et Saksamaale lennata. Järgmise laupäeva õhtul lahkun Eskist ka mina ning peagi järgneb ka Kaisa meile. Umbes kahe nädala pärast oleme me kõik ühte- või teistpidi tiiruga tagasi Eestisse jõudnud. Aeg hakkab tõepoolest otsa saama...

Lõpuni hakkavad jõudma ka nimekirjad, mis enne minekut siin veel ära teha võiks. Viimaste päevade jooksul oleme: nautinud (eel)viimast korda hamami, käinud oma lemmikkohas suppi söömas, pesnud ära kõik pesud, käinud Erasmuste hüvastijätu peol, shopanud, viimaseid eksameid teinud jne jne jne.

Plaanis on veel lisaks kõigele muule: käia pannkooke söömas, koolipaberitega kõik joonde ajada, veel shopata, jätta oma uute sõpradega hüvasti, viimased asjad ära pakkida ning minu puhul ka veel Eskisehiri kõige kuulsamas pargis ära käia.

Kasutame ära veel oma viimaseid hetki siin, enne kui pöördume tagasi koju - täiesti imekspandav, kuidas saab üks asi olla korraga nii rõõmustav ja ka kurvastav.

Kui me eilse päeva veetsime Marje pool pesu pestes ja vahelduva eduga õppides, siis ma täna otsustasin vahelduseks jälle laskmas käia - eksamite vahel pole selleks väga aega olnud. Hommik osutus igati kordaläinuks :)

Laskma kohale jõudes sain teada, mis oli vibu-poiste üllatus minu jaoks, millele nad eelmisel õhtul korra vihjasid. Nagu nad mulle ütlesid: "meil oli paar õhupalli üle".

See on minu vibu... teoorias.

Päris lõbusad olid ka videod ja jutud, kuidas nad laupäeval neid õhupalle puhunud ja lõhkunud olid. Poisid jäävad ikka poisteks, vibulaskjatega juba igav ei hakka :) Kui ma oma vibu lõpuks pallide käest kätte sain, sai ka pisut lastud. Laskmise ajal ma ikka aeg-ajalt jälgin, mis teised omavahel türgi keeles räägivad. Aru saan küll võib-olla üksikutest sõnadest ja vahel isegi teemast, millest jutt käib. 

Ükshetk taipasin, et nad plaanivad teha võistkonna võistlust ning jagavad meid meeskondadeks. Pärast väikeseid selgitusi panime ka reeglid paika - laskjaid oli kuus, meeskondi tegime kaks, igaüks laseb kaks noolt ning võistlus käib lõunasöögi peale. Mina olin ühes võistkonnas Mustafa ja Yusufiga ning teises meeskonnas olid Junus Emre, Muhamed ja Mehmet (ainus sportvibu). Esimene seeria meil väga hästi ei läinud ning teised läksid kohe juhtima. Järgmised kaks seeriat olid sellised enam-vähem, kuid viimase seeriaga õnnestus meil juhtima minna. Meie tiim oli juba õnnelik, et me saime endale tasuta tantumi'd. Ma küll vahepealsest vestlusest aru ei saanud, aga kuna laskmine läks edasi, siis aimasin, et otsustati teha siiski kaks-kolmest. Teine kord meil enam nii hästi ei läinud ning saime rahulikult kaela. Mustafa ei olnud enda laskmisega üldse rahul, sest kui ta esimesena laseb (võistkonna liikmed lasevad ükshaaval), siis pidavat ta iga kord 10-10 või 10-9 laskma, aga nüüd lasi ta viimasena ning kippusid pigem 8-8 tulema. Teise võistluse ajaks olin mina ennast päris hästi paika saanud ning lasin põhiliselt 10-9, aeg-ajalt ka 10-10 või 9-9 vms. Seega kolmas võistlus oli otsustav, sest kokkuvõttes oli seis 1-1. Kolmas läks aga meil kõige paremini - juhtisime kogu aja algusest lõpuni ning lõppkokkuvõttes ka võitsime. Mustafa sai ka ennast natuke rohkem paika, lastes 10-8 või 9-8, aga pärast võistlust ütles mulle vaikselt: "thank you for your 10s". Seega sellega teenisime me endale teiste kulul tasuta lõunasöögi, mis me käisime ja kohe välja ka võtsime. See oli juba kolmas kord kui ma vibulaskjatega (midagi maksmata) söömas käisin, aga vähemalt oli see seekord väljateenitud :)

Pärast lõunat oli aeg järgmiseks trikiks. Nimelt kasvab meil vibuplatsi kõrval mooruspuu - ainus puu, mis meile kuumal päeval varju pakub. Kui hommikupoole üritasid kolm meest korraga seda raputada, siis see ei õnnestunud - puu on suur ega liikunud üldse. Nüüd võeti aga appi üks matialus ning Mustafa ronis puu otsa, et marju alla raputada - puu alla said pandud suured märklehed, kuhu need kokku koguda sai. Valged mooruspuu marjad näevad välja natuke põldmarja sarnased, aga vist natuke suuremad. Maitse ei olnud väga tugev, oli magus ja meenutas kergelt herne maitset. Täitsa head olid :)

Puu otsa ronimas

Väike pärdik

Marju kogumas

Mooruspuu valged marjad

Nüüd on aga vaja veel hoolega õppida - homme on meil Marjega aines Performance nii 2 vaheeksamit kui ka 1 lõpueksam, kõik korraga, sest õppejõu mitte ilmumise tõttu ei olnud neid võimalik varem ka teha. Kordamisküsimusi on "vaid" 366, aga minul on veel isegi lihtne, kuna Marjel on homme ka veel Aviation Legislation eksam. Lisaks sellele on minul kolmapäeval veel Flight Performace eksam (mis on ka päris raske) ning ka Mariliisil-Kaisal on veel paar eksamit järgi.

Edu meile kõigile!