1. päev Istanbulis

Kui eile lennukilt maha astudes oli Istanbuli esmamulje kui must ja segane linn, siis hommikul valges nähes jäi sellest vägagi positiivne mulje.

Päev algas paari vale-äratusega. Esmalt oli mu telefoni äratus eilsest saati jäänud 5.30ks. Ma kogu eilse päeva mõtlesin, et õhtul lülitan selle välja, aga muidugi õhtul unustasin selle ära. Järgmine äratus oli (ei tea täpselt mis kell) see, kui Lilia vaikselt meie ukse taga kraapis, selle lahti tegi ja siis nutma hakkas.

Lilia on Kai-Mai 1,5 aastane tütar. Lasteaias ta veel ei käi, kuna Türgi sõimerühmad ei ole väga sellised, kuhu last panna tahaks (sellised nõukaaegsed). Selle asemel käib neil lapsehoidja, kes siis käis võttis Lilia meilt uksepealt ära. Lilia praegusel hetkel väga vist magada ei taha, käib toob mulle riiulist erinevaid raamatuid. Praegu loeb Kaisa Milenele unejutuks meie kingitud eestikeelset raamatut ette (ise avaldas soovi, et meie talle ette loeks, homme on ilmselt minu kord). Milene on 4-aastane, tema käib juba lasteaias. Eesti keelt mõistavad-räägivad lapsed ka (väiksem muidugi ei räägi veel), sest Kai-Mai räägib nendega ainult eesti keeles.

Hommikul pärast väikest hommikusööki orienteerusime jala tagasi Kadiköy sadamasse, et sõita sealt praamiga Karaköy'sse. Juhend oli minna otse mäest üles, kuni ristuval teel on trammi rööpad, ja siis mäest alla kuni jõuad sadamini. Alles õhtul sadamast tagasi jalutades saime aru, kui palju otsemat teed pidi me oleksime saanud sadamasse, mitte nii sinka-vonka nagu me hommikul läksime. Samas me kirusime endeid, et me hommikul rohkem oma teekonda ei jälginud, kuna õhtul oli vahepeal juba tunne, et me oleme eksinud. Õnneks aga avastasime, et oleme kõigest paralleel tänavas ning jõudsime ilusti koju.

Igal juhul jõudsime siis praamiga Karaköysse ning suutsime üles leida isegi keeltemaja, kus Mariliis ja Marje eksami just lõpetasid ja meid ootasid. Nende juurde kõindides näigme me Kaisaga, kuidas ristuvatest tänavatest algas tugev mäkketõus ning tegime nalja, et raudselt teised veavad meid sinna ning on ise neid mööda juba nädalaid trenni teinud. Aga õnneks/kahjuks see osutuski tõeks. Seal sai päris tükk aega ringi kõnnitud ja kohalikku elu vaadatud. Mainida tuleks ka seda, et kogu päeva sadas vihma, seega juba enne praamile saamist olime me pmts läbimärjad.

Meie ahjukartulid

Järgmiseks viisid Marje ja Mariliis meid sööma. Saime ära proovida nende kiidetud kartuli - vääga suur ahjukartul, mis lõigatakse katki, sisu segatakse või ja juustuga ning peale saad ka veel lasta panna salatit, kastmeid, maisi, kurki jne jne. Võtsime need kätte (need olid tänavaputkast) ja läksime üle tee sooja - kohvikusse kust võtsime endale ka kohalikku teed. Kogu see söök-jook oli vägagi hea.

Järgmiseks tegime mulle ja Kaisale (teistel oli juba olemas) muuseumi kaardid (õpilaste kaardid, saab muuseumitesse odavamalt sisse) ning läksime Hagia Sophiasse ja Blue Mosque'i. Nende kaartidega oli omaette nali. Nimelt need on nimelised ja pildiga. Mõlemad võeti passist (pilt siiski passist koopia tegemise teel). Minu pilt, millest risti suur, jäme valge jutt läbi oli, oli vägagi väike viga, arvestades, et Kaisal oli eesnimeks pandud "ILO-KAISA"  ja perekonna nimeks "EST". Selle peale kontrollis ta hirmuga, kas tal passis on ikka kõik õigesti.

Hagia Sophia

 Enne Blue Mosque'i käisime ka kuulamas ühte ingliskeelset esitlust sellest mošeest ja islami usust, mida teevad seal mingid vabatahtlikud ning lisaks pakutakse ka teed ja küpsist. Väga huvitav oli. Tee on neil üldse selline põhiline asi, mida juuakse kodus, restoranis, praamil, poes ja igal pool mujal.
Kui mingihetk varem jalutasime läbi Spice Bazaarist (vürtsi turg), siis edasi oli Grand Bazaari kord. Ning see on oma nime tõesti välja teeninud. Sest see on ikka mega suur. Tänavate viisi turgu. Ja mitte nagu paar tänavat ja erinevat poekest, vaid nagu mitukend tänavat ning isegi kohalikud ei tea täpset poodide arvu. Nende suurusjärk on 3000-4000. Isegi vähema kui 1000 täpsusega ei osata öelda nende rohkust. Aga väga mõnus, omapärane oli, mulle väga meeldis.

Blue Mosque

Poodide ja turuga kaasnes muidugi ostjate ligimeelitamine. Lisaks tüüpilsitele "tere-tere, tulge vaadage mis mul on" oli ka paar säravamat hetke. Näiteks üks tüüpiline hüüd oli vürtsituru juures: "spice girls". Mõistatuseks jääb, kas mõeldi seda komaga (vürtsid, tüdrukud), ilma komata, või kui bändi nime. Teisks näiteks võib tuua selle kui Mariliis erinevaid salle vaatas, siis küsiti talt, mis ta lemmik värv on ning vastuse "sinine" peale tuli: "Mul on sinist! Näe see on sinine, ja see ja see. See on ka sinine." Emm... ja... me teame, milline sinine välja näeb... Aga üle kõige oli ikka see, kui me jäätiseputkast mööda jalutasime ning mingi jäätis järsku täpselt meie ette õhku ilmus. Nimelt müüja-onu oli leti taga, pika varre otsas oli see jäätise kulp, kuhu otsa oli pandud üks jäätise kuul ja selle külge oli torgatud vahvlituutu. Nii et pmts valmis jäätis rippus meie ees nii et selle oleks saanud kätte võtta ja edasi jalutada.

Õhtul ajasime kodus veel pererahvaga juttu ning saime natuke kohalikku toitu mekkida.