Laskmisest lendamiseni

Laskmine

Laskmise lugu sai alguse üle-eelmisel pühapäeval, kui ma oma kohvri "selga võtsin" ning sammud linna teises otsas asuva vibuplatsi poole seadsin. Kuigi juhendid, kuidas sinna jõuda olid selged ja täpsed, olin siiski kergelt mures, kuidas mul see õnnestub. Esiteks pidin minema kodu lähedal ühe trammi peale ning siis kesklinnas ümber teise peale istuma. Kesklinnas esimeselt trammilt maha tulles silmasin ühte noormeest, kellel seljakotist otsapidi nooled välja paistsid. Muigasin omaette ja võtsin talle sappa. Oleks võib-olla juttugi teinud, aga tal olid klapid peas. Vähemalt oli tema nägemine mulle kindlustuseks, et liigun õiges suunas. Teise trammiga tuli sõita peaaegu lõpp-peatusesse, Porsuk'i spordihooneni ning selle kõrval kohe ongi vibuplats.

Plats pole midagi erilist, aga täitsa olemas :)

Alless kohale jõudes hakkasin mõtlema selle üle, et ma teadsin ainult ühte nime - Yusuf - tema numbrit ja et ta räägib inglise keelt. Kuidas teda ära tunda või kas ka teised inglise keelt räägivad - mul ei olnud õrna aimugi. Läksin siis laskejoone juurde, kus paar inimest lasid, tervitasin ja küsisin, kas nad inglise keelt räägivad. Minu õnneks üks vanem härrasmees - Muhamed (kuidas iganes ta nimi tegelikult ka ei kirjutata) - oskas ja veel ka päris hästi. Lootsin, et äkki ta on teadlik, et ma laskma tulin - tutvustasin ennast ning ütlesin, et Haiyri (minu campuse treener) helistas Yusufile ja ütles, et ma tulen. Selle peale imestati, et aa, sa lased vibu ning öeldi et Yusuf on siseruumis. Siseruumis Yusuf oli, aga ta ei tundunud väga teadlik minu tulekust ning ei tundunud küll väga inglise keelt valdavat. Vähemalt sain ma lasta ning Muhamedigagi natuke juttu ajada. Varsti saabus veel inimesi ning kui ma lahkuma hakkasin sain aru, et Yusufeid on siin kaks, ning see teine tõesti mõikab natukene ka inglise keelt. Leppisin temaga kokku, et kui laskma tahan jälle tulla, annan talle enne teada ning et oma varustuse võin sinna, nende ruumi jätta. Jäin asjaga enam-vähem rahule, päris mõnus oli taaskord väljas lasta.

Paar päeva hiljem leppisin siis Yusufiga kokku, et lähen õhtul laskma. Ta ütles okei, tule 18.30ks. Kohale jõudes Yusufit ma aga ei näinud, kuid ruum oli lahti ja keegi sees - tervitasin teda viisakalt, võtsin oma varustuse ja läksin platsile. Noormees viburuumist ühines varsti minuga ning siis selgus, et tema on 2. treener Mustafa - suudab isegi pika mõtlemise peale inglise keeles rääkida. Temalt sain ta kontaktid ning teada ajad, millal ma laskmas saan käia - iga hommik, iga õhtu ja nädalavahetusteti hommikust õhtuni. Seega on laskmisega mul praegu väga hea olukord - plaanin käia vähemalt 3-4 korda nädalas laskmas. Ilma on ja võimalust ka, seega võtan maksimumi. Mind kutsuti ka kohe võistlustele - nüüdseks möödunud nädalavahetusel oli mingi "külavõistlus" siin samas platsil.

Võistluseks valmistumine - nii tõmmati maha laskejoon

Kuna nad on vibulaskjad ja ka türklased samal ajal, siis ma isegi ei hakanud lootma, et võistlused õigel ajal pihta hakkavad. Läksin küll igaks juhuks väikse varuga kohale: laupäeva hommikul kl 10 paiku pidi võistlus pihta hakkama, seega kl 9.45 olin kohal. Mustafa ütles mulle, et me ootame veel paar võistlejat ära, kes hilinevad, ning et seni saab soojenduslaskmist teha. No läksin siis soojendust tegema. Järgmise tunni aja jooksul lasin umbes 40 noolt "soojendust", kuni nemad veel lisa matte välja vedasid ja tehnikat üles panid. 11 paiku saabus ilmselt üks hilinejatest - Jahja. See sama noormees, kelle ma semestri alguses sõprade tutvuste kaudu üles leidsin ning kes andis mulle meie kooli vibutreeneri kontaktid. Umbes kl 12ks saime kätte märklehed, märkimislehed, matinumbrid, kus me laseme (mattidel muidugi nr peal ei olnud, asi käis loogika alusel), ning ka 3 soojendusseeriat sai lastud. Vilede süsteem oli neil täitsa olemas (millal laskma võib hakata, millal nooltele järele minna) kuigi natukene kaootiline (vilede arv just). Treener käis mainis mulle ilusti tähtsamad asjad eraldi inglise keeles üle: kaua aega lasta on, mida iga vile tähendab (vilistas aga teine inimene, seega need 100% omavahel ei klappinud) ning et kui öeldakse "son otuz saniye" siis see tähendab, et viimased 30 sekundit on järel.

Kokku võistlejaid väga palju ei olnud (see oli mingi Eskisehiri sisene võistlus, kuigi mõned olevat vist ka Bursast pärit). Lapsi oli umbes kümmekond, teist sama palju plokkvibu mehi ning ka paar sportvibu meest. Ma teadsin juba varasemalt ette, et kui mul vastaseid on, siis ainult 1 kadetitüdruk, aga ka teda ei olnud. Seega olin ainus naine platsil, peale paari (ilmselt kadeti vms) tüdruku laste poole peal. Kl 13ks sai esimene pool läbi, mis tähendas tunnist pausi, mida enamus kasutasid söömiseks. Läksin ka mina plokkarite kambaga kaasa, võtsime ühest lokantast endale tantun'id. Minul muidugi maksta ei lastud (tüüpiline juhtum siin maal), seekordseks põhjenduseks toodi, et ma olen külaline. Kl 14 (õigeaegselt!) algas teine pool ning kl 15 said lapsed kätte oma medalid. Et mul vastaseid ei olnud, pakuti mulle võimalust meestega koos duelle lasta, mis ma muidugi vastu võtsin. Esimese duelli võitsin, teises jäin Hüseyinile umbes 5 punktiga alla. Oleks ma rohkem õues lasknud kui tervelt 3 korda, oleks ma võib-olla võitnud ka, aga selle mehe ja ühe teise kohta öeldi, et nad on aastaid rahvustiimis ka juba olnud, nii et väga vist nuriseda ei saa. Samuti tuli see sama, kellele ma alla jäin, kokkuvõttes teisele kohale, kaotades esimesele (Mustafale) lisanoolega.

Finaal - laskejoonel Mustafa, Hüseyin, Yusuf ja Yunus Emre, sinises nende ees on Mehmet.

(Nimedega on küll Türgis päris kriis käes - pildil on kõige levinumate nimede esindajad. Mehmet'eid on siin maal 5 miljonit ja Emre'id tunneb juba Marje üksi ligemale kümmet.)

Ilm oli kogu päeva väga ilus ning võistlustele kohale jõudes ma taipasin, et ma muidugi ei olnud päiksekreemi kaasa võtnud. Hullu sellest aga ei olnud, sest esimese distantsi ajal oli 50m laskejoonel vari ning õhtul oli mul vaevu tunda, et ma pool päeva õues veetsin - isegi rante ei tekkinud. Minu suureks üllatuseks, nii mõnelgi türklasel olid õhtuks tugevad punased randid - Mehmet võttis järgmisel päeval lausa trenni päikese kreemi kaasa. See oli minu arust eriti naljakas, et mõni türklane nii ära põles, kui üks põhjamaalane ei saanud rantegi. 

Tuleval nädalavahetusel on Antalyas Türgi meistrivõistlused, kuhu ka mind kutsuti, kuid lõppkokkuvõttes ma siiski minna ei saa. Alguses ma polnud kindel, kas ma üldse hakkaksin sinna minema, aga täna selgus, et ma ilmselt ei saakski - selleks läheks mul laskja sertifikaati vaja, mille tegemine võtab umbes nädalakese. Aga varsti pole ilmselt ka see enam takistus, kuna treenerid juba plaanivad mulle seda teha.

Minu esimene Türgi medal.

Lendamine

Esmaspäeva hommikul läksime me Marjega 8.30ks kooli briifingule. Me teadsime, et täna on see päev, kui me saame lendama kaasreisijatena kellegi teise õppelennule. Üllatus oli aga suur kui mult pärast briifingut küsiti, et kas ma olen lennanud ka varem. Ütlesin et õppelennuga ei ole. Mulle vastati, et noh, nüüd sa saad siis lennata. Umbes sellel hetkel jõudis mulle kohale, et ta mõtles lennata-lennata, mitte reisijana. Kui ma arglikult mainisin õppejõule, et mu teoreetiline baas on 0, siis ta ainult naeratas ja vastas: "ma tean". Rohkem ma vastu vaidlema igaks juhuks ei hakanud. Pärast seda oli mul veel paar tundi aega jõmmis enda elevus maha joosta ja söömas käia, enne kui lendama sain. Marjele oli pauk veel suurem, kui ta poole briifingu pealt juba lennukisse viidi ning mingi hetk õhus öeldi, et nii, võta nüüd juhised ja lenda. 

Minu lend pidi algama kell 12.55, aga see hilines ühe tunni võrra, kuna lennukil vahetati õli - nägin vilksamisi ka oma lennuki mootorit. Vahepeal täitsin koos ühe teise pilooditüdrukuga ära minu flightplan'i ja kell 13.55 olin koos instruktoriga taas lennuki Cessna 172 TC-THO juures. Alustuseks tegime koos lennukile tehnilise kontrolli - samal ajal kordas mulle veel üle, mis miski on (lennukiosi ma küll juba teadsin, aga ta tõi välja ka erinevate tulede tähendused), ning lasi mul isiklikult kütusekontrolli teha (selle jaoks tuli tiivatoe peale ronida ja tiiva pealt seda kontrollida). Siis oli aeg lennukisse istuda. Kui ma hommikul väga elevil ja närvis olin, siis sel hetkel, kui ma lennukisse istusin, olin ma juba nagu vana rahu ise. Pärast elektroonika kontrolli alustasime ruleerimist hoovõturaja poole. 

Instruktor pakkus, kas ma sooviksin seda ka ise teha, mõtlesin et eks proovida ikka võib. Kohe üldse ei tulnud välja :D see ei olnud üldsegi nii lihtne. Mingi hetk mina üritasin sirgelt ruleerida ja järsku sõitis meilt nina alt risti teine lennuk mööda ja tõusis õhku - ma pole üldsegi kindel, kas instruktor nägi seda tulemas (aga küllap ta ikka teadis seda), mina igal juhul ei näinud. Õhku tõusis instruktor ise. Ootasin tugevat kiirendust, nagu suurtel lennukitel, aga seda ei tulnudki. Paar hetke rahulikku kiirendust ning siis olimegi juba õhus. Mind natukene häirib see, kui keegi autoga sõites hoiab roolist ainult ühe käega kinni - enam ma selle pärast ilmselt ei nurise, kuna niipea kui me õhus olime, lendas mu instruktor ainult ühe käega juhisest kinni hoides. Kuid ega ta kaua ise lennanudki - ütles, et kui ma pilti rohkem teha ei taha, võin ise lennata. Ja siis ma lendasin. Järgmised kolm tundi. Tegime umbes 4 tiiru Eskisehiri lähikonnas (umbes kuni 100 km kaugusel käisime vist). 

Cessna 172 sisemus

Hoovõturajal

Just õhku tõusnud

Minu instruktor oli väga sõbralik ja lõbus. Ta tutvustas mulle erinevaid linnasid/külasid/mägesid/jõgesid jne, mis läheduses olid. Lõpuks käis navigeerimine osaliselt ka selle järgi juba, et ta ütles: "nii, nüüd pööra Rohelise järve poole" vms. Lendamine iseenesest nii raske ei olnudki - tuli jälgida kolme-nelja erinevat näidikut ning tunde järgi lennata - kõik tuli väga loomulikult välja. Enda üllatuseks suutsin pärast paari katset isegi keerata sujuvalt ja kõrgust kaotamata. Instruktori üks parimatest nõuannetest oli kõrguse muutmise kohta: "Do it so I don't feel it. Do it like a lady, not like a man." Õppejõult sain igati kiita ning ta ütles, et Eesti saab endale minu näol hea piloodi. Ta ütles, et ma lendasin esimese korra kohta väga hästi ja isegi paremini, kui mõned tudengit pärast mitmeid tunde lendamist. Samuti kiitis ta seda (mille peale kindlasti mu kogu pere naerma hakkab), et mul süda lennu ajal pahaks ei läinud :) Tegelikult natuke läks ka, aga ei midagi hullu. Oma emal ma igal juhul nii väikse lennukiga lennata ei soovita :D Turbulents ja ka väiksemad tuuleiilid raputasid ikka päris tugevalt ning vahepeal oli tunne, et tuul lihtsalt pillub lennukit ringi. 

Koos instruktoriga

Kui maanduma pidi hakkama, siis alguses laskis instruktor minul kõrgust vähendada, juhendas ja ütles pool naljaga, et nii, nüüd sina maandud. Lõpuks saime ikka kokkuleppele, et "me koos" maanudme, ehk siis me mõlemad hoidsime juhisest kinni ja mina üritasin teda mitte segada sellega :D Taaskord ruleerisin maapeal mina (tema väikse abiga) ning juba tuli ka see paremini välja. 

Kokkuvõttes võib öelda, et esimene lend oli sarnane, nagu esimene sõidutund autokoolis, ainult et närvi ei olnud sees ;) Kõik oli väga mõnus ja loomulik - ei jõua ära oodatagi, millal uuesti lendama saab :)

Igapäeva elust:

*Eelmine nädal oli meil taaskord vaheeksamite nädal, mis siis et paari nädala pärast juba lõpueksamid on. Üks neist eksamitest toimus arvutiklassis. Meil Marjega vajusid suud lahti, kui me nägime, milline see klass oli. Iga arvuti asus ühes nummerdatud boksis. Klassi ees vaatasime nimekirjast järgi, mis numbriga boksis meie kohad olid ning õiges boksis oli laua peal paber vajalike nimeliste paroolidega, et testi-keskkonda arvutis sisse pääseda.