Kas ma olen maininud? (vol. 2)

* Et naised teevad söögikohtade akendel saia? Aeg-ajalt linnas ringi liikudes võib siin söögikohtade akendel näha naisi saia tegemas, väga otseses mõttes. Kahjuks pildile pole veel õnnestunud seda saada, küll nägime sarnast vaatepilti Antalya reisil.

* Et väga paljud türklased esimese ülikooliaasta veedavad puhtalt inglise keelt õppides? Kui õpilased siin keskkooli inglisekeele lõpueksamil läbi kukuvad, siis on nad sunnitud esimese ülikooliaasta veetma keeltekoolis, kus nad terve aasta jooksul ei õpi muud kui inglise keelt. Kahjuks on see natuke sarnane reaktsioon nagu eestlastel venekeelega - isegi kui nad tegelikult midagi oskavad ja täiesti okeilt räägivad, siis nad keelt väga kasutada ei julge ning vabandavad koguaeg, et nende inglise keel nii kehvake on. Seda, kui paljud keeltekoolis käivad, näeb ka sellest, kui palju inimesi meie campuses keeltemaja juures bussist maha lähevad (keeltemaja peatus on üks peatus enne lennundusosakonna oma).

Olukord bussis enne keeltemaja

Olukord bussis pärast keeltemaja

* Et meie kool näeb üli lahe välja? Ma pean hetkel silmas eelkõige meie teaduskonna hoone sisemust - lennukid ja muu lennundusega seonduv ;)

(Ma tean et olen seda maininud, aga nüüd on mul natuke tõestusmaterjali ka.)

Pilootide koridor

Midagi pilootidele seinal

Sama asi, ainult et ruumilisemana

Lennujuhtide koridor

Lennujuhtide koridoris

Samuti lennujuhtidele

Niisama kooli peal: Istanbuli lennujaam

Mehaanikute majakeses

Mehhaanikute ruumis

Vaade mehhaanikute uksest välja: angaarid

* Et siin maal leidub ufo-naisi? Tegelikult ma ise pole neid veel kohanud, ainult väga lähedasi. Nimelt nimetame me ufo-naisteks neid pearättidega naisi, kelle on pea nii suur (arvatavasti pea, juuste ja rätiku koosmõjul), et jääb mulje, nagu neil oleks kaks pead üksteise taga. Mariliis ja Marje olevat neid Istanbulis kohanud. (Ma viisakusest ei ole naisi linnapeal pildistama hakanud.)

* Et igal pool vaatab sulle vastu Meie Suur Isa? Mustafa Kemal Atatürk (ehk, nagu meie teda kutsume, Meie Suur Isa) oli Türgi rajaja ja esimene president ning igas ametlikus asutuses peab temast olema vähemalt üks pilt/kuju vms. Meie koolis tundub vahel olevat ta igas ruumis. Populaarsed on ka Türgi lipud, kus on ka Atatürki nägu peal või tema allkirjad igal pool (k.a. autodel, motorratastel, tätoveeringutel).

Pilt esimesest Antalyast - paremal üleval on ka Meie Suur Isa

Pilt teisest Antalyast - selle mäenuki peal sõime hommikust

Pea-campuses

* Et juuksureid leidub siin iga nuka peal? Juuksureid on siin maal väga palju ning nende külastamine peaks suhteliselt odav olema. Seetõttu eeldatakse ka, et seal tihti käiakse ja juukseid korras hoitakse ;)

* Et siinmaal tähendab durak hoopis peatust? Bussipeatusteks on suured "D" tähed ning bussis peatumise nuppu vajutades süttib tuluke "duracak". Vähemalt mulle, nii vähene kui mul ka vene keele oskus on, tundus see alguses veider.

Minu bussipeatus: tavaliselt küll sellist istumis-mugavust ei ole

* Et pea kõik asjad ESkişehiris hakkavad tähetedega "ES"? Eskişehir, Esmar (pood), Espark (kaubanduskeskus), Estram (tramm), Eskart (sõidupilet) jne jne.

EsMar

EsPark

EsPilet, EsKart ja EsTram

* Et pea kõik kohalikud on vist suured jalkafännid? Iga kord, kui on mäng tulemas, näeb kohalikke linna peal oma tiimi riietes/värvides. Ning kui mõni mäng käib, siis oigeid ja hõiskeid kostab tuppa nii õuest kui ka oma majast paar korrust/korterit eemalt.

Suvaline auto tänavalt - tagaaknal on koondise lipp

Galatasary (kohaliku jalkatiimi) asjade müügiputka Ordus.

Laskmisest lendamiseni

Laskmine

Laskmise lugu sai alguse üle-eelmisel pühapäeval, kui ma oma kohvri "selga võtsin" ning sammud linna teises otsas asuva vibuplatsi poole seadsin. Kuigi juhendid, kuidas sinna jõuda olid selged ja täpsed, olin siiski kergelt mures, kuidas mul see õnnestub. Esiteks pidin minema kodu lähedal ühe trammi peale ning siis kesklinnas ümber teise peale istuma. Kesklinnas esimeselt trammilt maha tulles silmasin ühte noormeest, kellel seljakotist otsapidi nooled välja paistsid. Muigasin omaette ja võtsin talle sappa. Oleks võib-olla juttugi teinud, aga tal olid klapid peas. Vähemalt oli tema nägemine mulle kindlustuseks, et liigun õiges suunas. Teise trammiga tuli sõita peaaegu lõpp-peatusesse, Porsuk'i spordihooneni ning selle kõrval kohe ongi vibuplats.

Plats pole midagi erilist, aga täitsa olemas :)

Alless kohale jõudes hakkasin mõtlema selle üle, et ma teadsin ainult ühte nime - Yusuf - tema numbrit ja et ta räägib inglise keelt. Kuidas teda ära tunda või kas ka teised inglise keelt räägivad - mul ei olnud õrna aimugi. Läksin siis laskejoone juurde, kus paar inimest lasid, tervitasin ja küsisin, kas nad inglise keelt räägivad. Minu õnneks üks vanem härrasmees - Muhamed (kuidas iganes ta nimi tegelikult ka ei kirjutata) - oskas ja veel ka päris hästi. Lootsin, et äkki ta on teadlik, et ma laskma tulin - tutvustasin ennast ning ütlesin, et Haiyri (minu campuse treener) helistas Yusufile ja ütles, et ma tulen. Selle peale imestati, et aa, sa lased vibu ning öeldi et Yusuf on siseruumis. Siseruumis Yusuf oli, aga ta ei tundunud väga teadlik minu tulekust ning ei tundunud küll väga inglise keelt valdavat. Vähemalt sain ma lasta ning Muhamedigagi natuke juttu ajada. Varsti saabus veel inimesi ning kui ma lahkuma hakkasin sain aru, et Yusufeid on siin kaks, ning see teine tõesti mõikab natukene ka inglise keelt. Leppisin temaga kokku, et kui laskma tahan jälle tulla, annan talle enne teada ning et oma varustuse võin sinna, nende ruumi jätta. Jäin asjaga enam-vähem rahule, päris mõnus oli taaskord väljas lasta.

Paar päeva hiljem leppisin siis Yusufiga kokku, et lähen õhtul laskma. Ta ütles okei, tule 18.30ks. Kohale jõudes Yusufit ma aga ei näinud, kuid ruum oli lahti ja keegi sees - tervitasin teda viisakalt, võtsin oma varustuse ja läksin platsile. Noormees viburuumist ühines varsti minuga ning siis selgus, et tema on 2. treener Mustafa - suudab isegi pika mõtlemise peale inglise keeles rääkida. Temalt sain ta kontaktid ning teada ajad, millal ma laskmas saan käia - iga hommik, iga õhtu ja nädalavahetusteti hommikust õhtuni. Seega on laskmisega mul praegu väga hea olukord - plaanin käia vähemalt 3-4 korda nädalas laskmas. Ilma on ja võimalust ka, seega võtan maksimumi. Mind kutsuti ka kohe võistlustele - nüüdseks möödunud nädalavahetusel oli mingi "külavõistlus" siin samas platsil.

Võistluseks valmistumine - nii tõmmati maha laskejoon

Kuna nad on vibulaskjad ja ka türklased samal ajal, siis ma isegi ei hakanud lootma, et võistlused õigel ajal pihta hakkavad. Läksin küll igaks juhuks väikse varuga kohale: laupäeva hommikul kl 10 paiku pidi võistlus pihta hakkama, seega kl 9.45 olin kohal. Mustafa ütles mulle, et me ootame veel paar võistlejat ära, kes hilinevad, ning et seni saab soojenduslaskmist teha. No läksin siis soojendust tegema. Järgmise tunni aja jooksul lasin umbes 40 noolt "soojendust", kuni nemad veel lisa matte välja vedasid ja tehnikat üles panid. 11 paiku saabus ilmselt üks hilinejatest - Jahja. See sama noormees, kelle ma semestri alguses sõprade tutvuste kaudu üles leidsin ning kes andis mulle meie kooli vibutreeneri kontaktid. Umbes kl 12ks saime kätte märklehed, märkimislehed, matinumbrid, kus me laseme (mattidel muidugi nr peal ei olnud, asi käis loogika alusel), ning ka 3 soojendusseeriat sai lastud. Vilede süsteem oli neil täitsa olemas (millal laskma võib hakata, millal nooltele järele minna) kuigi natukene kaootiline (vilede arv just). Treener käis mainis mulle ilusti tähtsamad asjad eraldi inglise keeles üle: kaua aega lasta on, mida iga vile tähendab (vilistas aga teine inimene, seega need 100% omavahel ei klappinud) ning et kui öeldakse "son otuz saniye" siis see tähendab, et viimased 30 sekundit on järel.

Kokku võistlejaid väga palju ei olnud (see oli mingi Eskisehiri sisene võistlus, kuigi mõned olevat vist ka Bursast pärit). Lapsi oli umbes kümmekond, teist sama palju plokkvibu mehi ning ka paar sportvibu meest. Ma teadsin juba varasemalt ette, et kui mul vastaseid on, siis ainult 1 kadetitüdruk, aga ka teda ei olnud. Seega olin ainus naine platsil, peale paari (ilmselt kadeti vms) tüdruku laste poole peal. Kl 13ks sai esimene pool läbi, mis tähendas tunnist pausi, mida enamus kasutasid söömiseks. Läksin ka mina plokkarite kambaga kaasa, võtsime ühest lokantast endale tantun'id. Minul muidugi maksta ei lastud (tüüpiline juhtum siin maal), seekordseks põhjenduseks toodi, et ma olen külaline. Kl 14 (õigeaegselt!) algas teine pool ning kl 15 said lapsed kätte oma medalid. Et mul vastaseid ei olnud, pakuti mulle võimalust meestega koos duelle lasta, mis ma muidugi vastu võtsin. Esimese duelli võitsin, teises jäin Hüseyinile umbes 5 punktiga alla. Oleks ma rohkem õues lasknud kui tervelt 3 korda, oleks ma võib-olla võitnud ka, aga selle mehe ja ühe teise kohta öeldi, et nad on aastaid rahvustiimis ka juba olnud, nii et väga vist nuriseda ei saa. Samuti tuli see sama, kellele ma alla jäin, kokkuvõttes teisele kohale, kaotades esimesele (Mustafale) lisanoolega.

Finaal - laskejoonel Mustafa, Hüseyin, Yusuf ja Yunus Emre, sinises nende ees on Mehmet.

(Nimedega on küll Türgis päris kriis käes - pildil on kõige levinumate nimede esindajad. Mehmet'eid on siin maal 5 miljonit ja Emre'id tunneb juba Marje üksi ligemale kümmet.)

Ilm oli kogu päeva väga ilus ning võistlustele kohale jõudes ma taipasin, et ma muidugi ei olnud päiksekreemi kaasa võtnud. Hullu sellest aga ei olnud, sest esimese distantsi ajal oli 50m laskejoonel vari ning õhtul oli mul vaevu tunda, et ma pool päeva õues veetsin - isegi rante ei tekkinud. Minu suureks üllatuseks, nii mõnelgi türklasel olid õhtuks tugevad punased randid - Mehmet võttis järgmisel päeval lausa trenni päikese kreemi kaasa. See oli minu arust eriti naljakas, et mõni türklane nii ära põles, kui üks põhjamaalane ei saanud rantegi. 

Tuleval nädalavahetusel on Antalyas Türgi meistrivõistlused, kuhu ka mind kutsuti, kuid lõppkokkuvõttes ma siiski minna ei saa. Alguses ma polnud kindel, kas ma üldse hakkaksin sinna minema, aga täna selgus, et ma ilmselt ei saakski - selleks läheks mul laskja sertifikaati vaja, mille tegemine võtab umbes nädalakese. Aga varsti pole ilmselt ka see enam takistus, kuna treenerid juba plaanivad mulle seda teha.

Minu esimene Türgi medal.

Lendamine

Esmaspäeva hommikul läksime me Marjega 8.30ks kooli briifingule. Me teadsime, et täna on see päev, kui me saame lendama kaasreisijatena kellegi teise õppelennule. Üllatus oli aga suur kui mult pärast briifingut küsiti, et kas ma olen lennanud ka varem. Ütlesin et õppelennuga ei ole. Mulle vastati, et noh, nüüd sa saad siis lennata. Umbes sellel hetkel jõudis mulle kohale, et ta mõtles lennata-lennata, mitte reisijana. Kui ma arglikult mainisin õppejõule, et mu teoreetiline baas on 0, siis ta ainult naeratas ja vastas: "ma tean". Rohkem ma vastu vaidlema igaks juhuks ei hakanud. Pärast seda oli mul veel paar tundi aega jõmmis enda elevus maha joosta ja söömas käia, enne kui lendama sain. Marjele oli pauk veel suurem, kui ta poole briifingu pealt juba lennukisse viidi ning mingi hetk õhus öeldi, et nii, võta nüüd juhised ja lenda. 

Minu lend pidi algama kell 12.55, aga see hilines ühe tunni võrra, kuna lennukil vahetati õli - nägin vilksamisi ka oma lennuki mootorit. Vahepeal täitsin koos ühe teise pilooditüdrukuga ära minu flightplan'i ja kell 13.55 olin koos instruktoriga taas lennuki Cessna 172 TC-THO juures. Alustuseks tegime koos lennukile tehnilise kontrolli - samal ajal kordas mulle veel üle, mis miski on (lennukiosi ma küll juba teadsin, aga ta tõi välja ka erinevate tulede tähendused), ning lasi mul isiklikult kütusekontrolli teha (selle jaoks tuli tiivatoe peale ronida ja tiiva pealt seda kontrollida). Siis oli aeg lennukisse istuda. Kui ma hommikul väga elevil ja närvis olin, siis sel hetkel, kui ma lennukisse istusin, olin ma juba nagu vana rahu ise. Pärast elektroonika kontrolli alustasime ruleerimist hoovõturaja poole. 

Instruktor pakkus, kas ma sooviksin seda ka ise teha, mõtlesin et eks proovida ikka võib. Kohe üldse ei tulnud välja :D see ei olnud üldsegi nii lihtne. Mingi hetk mina üritasin sirgelt ruleerida ja järsku sõitis meilt nina alt risti teine lennuk mööda ja tõusis õhku - ma pole üldsegi kindel, kas instruktor nägi seda tulemas (aga küllap ta ikka teadis seda), mina igal juhul ei näinud. Õhku tõusis instruktor ise. Ootasin tugevat kiirendust, nagu suurtel lennukitel, aga seda ei tulnudki. Paar hetke rahulikku kiirendust ning siis olimegi juba õhus. Mind natukene häirib see, kui keegi autoga sõites hoiab roolist ainult ühe käega kinni - enam ma selle pärast ilmselt ei nurise, kuna niipea kui me õhus olime, lendas mu instruktor ainult ühe käega juhisest kinni hoides. Kuid ega ta kaua ise lennanudki - ütles, et kui ma pilti rohkem teha ei taha, võin ise lennata. Ja siis ma lendasin. Järgmised kolm tundi. Tegime umbes 4 tiiru Eskisehiri lähikonnas (umbes kuni 100 km kaugusel käisime vist). 

Cessna 172 sisemus

Hoovõturajal

Just õhku tõusnud

Minu instruktor oli väga sõbralik ja lõbus. Ta tutvustas mulle erinevaid linnasid/külasid/mägesid/jõgesid jne, mis läheduses olid. Lõpuks käis navigeerimine osaliselt ka selle järgi juba, et ta ütles: "nii, nüüd pööra Rohelise järve poole" vms. Lendamine iseenesest nii raske ei olnudki - tuli jälgida kolme-nelja erinevat näidikut ning tunde järgi lennata - kõik tuli väga loomulikult välja. Enda üllatuseks suutsin pärast paari katset isegi keerata sujuvalt ja kõrgust kaotamata. Instruktori üks parimatest nõuannetest oli kõrguse muutmise kohta: "Do it so I don't feel it. Do it like a lady, not like a man." Õppejõult sain igati kiita ning ta ütles, et Eesti saab endale minu näol hea piloodi. Ta ütles, et ma lendasin esimese korra kohta väga hästi ja isegi paremini, kui mõned tudengit pärast mitmeid tunde lendamist. Samuti kiitis ta seda (mille peale kindlasti mu kogu pere naerma hakkab), et mul süda lennu ajal pahaks ei läinud :) Tegelikult natuke läks ka, aga ei midagi hullu. Oma emal ma igal juhul nii väikse lennukiga lennata ei soovita :D Turbulents ja ka väiksemad tuuleiilid raputasid ikka päris tugevalt ning vahepeal oli tunne, et tuul lihtsalt pillub lennukit ringi. 

Koos instruktoriga

Kui maanduma pidi hakkama, siis alguses laskis instruktor minul kõrgust vähendada, juhendas ja ütles pool naljaga, et nii, nüüd sina maandud. Lõpuks saime ikka kokkuleppele, et "me koos" maanudme, ehk siis me mõlemad hoidsime juhisest kinni ja mina üritasin teda mitte segada sellega :D Taaskord ruleerisin maapeal mina (tema väikse abiga) ning juba tuli ka see paremini välja. 

Kokkuvõttes võib öelda, et esimene lend oli sarnane, nagu esimene sõidutund autokoolis, ainult et närvi ei olnud sees ;) Kõik oli väga mõnus ja loomulik - ei jõua ära oodatagi, millal uuesti lendama saab :)

Igapäeva elust:

*Eelmine nädal oli meil taaskord vaheeksamite nädal, mis siis et paari nädala pärast juba lõpueksamid on. Üks neist eksamitest toimus arvutiklassis. Meil Marjega vajusid suud lahti, kui me nägime, milline see klass oli. Iga arvuti asus ühes nummerdatud boksis. Klassi ees vaatasime nimekirjast järgi, mis numbriga boksis meie kohad olid ning õiges boksis oli laua peal paber vajalike nimeliste paroolidega, et testi-keskkonda arvutis sisse pääseda.

Kordaläinud päev

Reedest päeva võib lugeda kordaläinuks, kuigi oli ka mitmeid mitte nii häid üllatusi.

Hommik algas Model Aircraft Construction'iga. Jätkasime oma lennukite ehitamist, kuid kõige parem osa oli see, et me saime nad seekord valmis :) Oleme nüüd ametlikud lennukiomanikud. Kui lennukite ehitamine juba lõpusirgel oli, siis mainis õppejõud ka midagi, et kes esimesena lennuki valmis saab, saab selle eest 100%, teisena valmissaanud kaotavad 10% ning kolmandana lõpetanu kaotab 20%. Meie Marjega saime oma lennuki esimesena valmis, kuid väidete järgi me 100% siiski saama ei peaks, kuna me rääkisime vahepeal tunnis eesti keeles ning õppejõud lubas see-tõttu meilt 10% maha võtta (see õppejõud on väga kindlal seisukohal, et üks suur osa Erasmuse kogemusest on ka inglise keele rääkimine, seega on tunnis emakeele kasutamine keelatud, aga tahaes-tahtmata lipsab aeg-ajalt eesti keel ka vestlusesse sisse). Mis siis lõpuks hindeks saame, ei ole veel teada :P Pärast lennukite valmimist tegime ka õues väikese fotosessiooni.

Kere ja tiivad ootamas viimast viimistlust

Viimane lihv tiibadele

I love Unicorns ...

... Unicorns I love them.

 

Pärast tundi, lõunat ning mõnusat jõmmi oli kätte jõudnud laskmise aeg. Otsustasin seekord ühineda oma treeneri algajate tunniga. See osutus väga heaks otsuseks, kuna treener pani oma tehnika kõik tööle. Ehk siis: mind filmisid nelja erineva nurga alt kaamerad ning minu ees oli suur telekaekraan, mis mulle 15 sekundilise hilinemisega mind ennast näitas. Ehk siis, täpselt pärast lasu sooritust nägin ma telekast omaenda lasku, asendit jne jne. Väga kasulik oli. 

Teiseks sain täpsemat infot ja kontakte väljas laskmise kohta. Nädalasisesed laskmise ajad mulle tunniplaani küll kahjuks väga hästi ei klapi, kuid nii laupäeval kui ka pühapäeval on samuti võimalik laskmas käia. See tähendas omakorda seda, et pärast trenni pakkisin oma kodinad kokku ja viisin oma vibukohvri koju. Õnneks sain bussi peale lõpp-peatusest, seega buss veel väga täis ei olnud. Üks noormees aitas mul kohvri bussi ning viis selle ühe üksiku istme juurde - sain isegi istuma. Kodupeatuses oli õnneks buss (mis teepeal taaskord pilgeni täis sai) jälle tühjapoolne, seega sain oma kohvri ilusti uksest välja veeretada. Peatusest koju jalutades sain selgeks ka selle, kui ettevaatlik kohvrit vedades olema peab - ristuvalt teelt tulev elektrimootorratas tegi vähem müra kui mu kohver ning ma äärepealt poleks seda tähelegi pannud.

Õhtul käisime mina ja Marje ühel korteripeol vahelduseks ka teiste Erasmustega suhtlemas. Tagasi jõudes ootas meid ees päris mitu huvitavat üllatust. Esiteks oli Mariliis meile Facebooki teel kirja saatnud, et kas teate, meil oli täna siin maavärin. Meie ei teadnud (peol olles seda küll ei tundnud). Nüüdseks teame, et meil oli lausa kaks maavärinat. Esimene oli õhtul 22-23 vahel, epitsentriga Odunpazaris (Esikisehiri teises otsas), 3.3 magnituudi. Teine oli enne 2 öösel, samuti kuskil siin samas, 2.5 magnituudi. Oleks tahtnud ikka tunda ka :D

Teine "tore" üllatus oli see, et kell 23.59 oli üks poiss meie Flight Performance tunnist Marjele kirja saatnud, et kas te ikka teate, et homme kl 12 on meil loeng (jah, laupäeval!). Meie muidugi ei olnud teadlikud. See tähendas ka seda, et ma ei jõua hommikul laskma minna. Korralikud tudengid, nagu meie (ja veel ligemale 10 teist tudengit sellest loengust) oleme - laupäeval kl 12.00  olime kõik kooli ukse ees reas. Peauks oli kinni, aga sees paar inimest liikus, seega kuskilt pidi ikka sisse saama. Saime majja sisse külguksest (me Marjega hoidsime tahapoole ning vaatasime, mida teised teevad). Istusime koridoris pinkidel ja ootasime. Türklased käisid õues suitsul ning siis uurisid, kas õppejõud ka koolis on. Muidugi, et ei olnud. Kell 12.15 olime jälle kõik koos, oma kümnese kambaga sama bussi peal, millega me kooli tulime (sõna otseses mõttes - isegi bussjuht on sama) ning sõitsime koos linna tagasi. Mul kulus täpselt üks tund selleks, et kodu juurest bussi peale astuda ning samas peatuses jälle bussilt maha tulla. Ainus asi, mida saab endale lohutuseks öelda - Türgi. Rohkem seletusi pole vaja.

ES-MIK, UNICORN ja kolm hävitajat ruleerimas

Must meri + lisad enne ja pärast

Eelmise nädala algus. Kuna mul on hetkel suured tehnilised probleemid, siis ma teen siin kokkuvõtte viimase pooleteise nädala tegemistest.

Esmaspäeval (29. aprill) läksin varakult (niipea kui ärkasin) kooli, et Mariliisilt blogi kirjutamiseks arvutit laenata. Kui ma kohale jõudsin, siis mängis aga Mariliis üleval tornis olevatele poistele pilooti, seega ma jäin hoopis teda mõneks ajaks jälgima. Päris põnev oli - ta tegi õppejõu käsu peale 3 erinevat emergency olukorda ning poisid olid tsipa pahased ta peale, tavaliselt üle 2 ei tehta. Pärast seda käisime söömas, mina käisin laskmas ning siis sain ka oma eelmise blogipostituse üles. Kella viiese loengu õppejõudu ma täpselt ei mõista - meil oli 2h aega, et materjale läbi võtta, kuid saime hakkama juba umbes tunniga. Tempo oli aga nii kiire, et kuigi me powerpointist materjali mahakirjutamise jagasime ära - Mariliis alustas algusest, Marje lõpust ja mina kirjutasin keskelt - siis me siiski ei jõudnud kõike maha kirjutada.

Kolmapäev (1. mai) oli ka siin maal püha, mis tähendas, et meil oli terve päev vaba. Otsustasime päeva aga mitte raisku lasta ning mina ja Mariliis läksime koos oma uute sõprade Arbi ja Renataga Şelale parki. Park ise asus mäe otsas, nii et pidime kõigepealt natuke maad trammiga sõitma ja siis läbi Odunpazari mäest üles jalutama. Vaade oli väga-väga ilus ning me otsustasime sinna kunagi kindlasti koos Kaisa ja Marjega tagasi minna ning võib-olla niisama ka. Mäe otsast paistis terve linn – nägime ära enam-vähem, kus Kaisa varem elas, kus meie praegu elame, kus on pea-campus ning isegi seda, kus on meie õige campus on. 

Şelale Park: vaade linnale

Şelale Park

Ilm oli ka taaskord väga ilus ja palav, seega natuke puhkasime mäeotsas varjus ning siis läksime jälle alla jäätisejahile, kuna üleval veel jäätist ei müüdud. Pärast seda käisime katsetasime meie Mariliisiga ära söögikoha Donas, mida kõik kiitsid. Ning see oli tõesti täitsa hea. Kui tavaliselt need dürüm’id (wrapid) mis siin on, on suhteliselt väiksed, siis see oli nii suur, et mina ei jaksanud isegi enda oma lõpuni süüa. 

Edasine plaan oli minna lennundusmuuseumisse piknikule. Kuna oli aga püha, siis me oletasime, et see park on üldse kinni ning lihtsalt sinna jalutada, et seda teada saada polnud ka mõtet. Seega lõikasime mitu kilo puuvilju (õunad, banaanid, kiivid, apelsinid, maasikad) tükkideks, panime karpi ja alustasime Marje ja Mariliisiga jalutuskäiku Büyük Park’i (ehk Suurde Parki). Jalutuskäik, piknik pargis ja kõik oli väga mõnus. Asja muutis aga veel lõbusamaks see, et nagu ilusal ilmal ikka, olime meie lühikestes riietes, mida kohalikud naised ka palaval päeval väga ei tee. Jalutuskäigul edasi-tagasi saime me umbes 10 korda autosignaali, 1 vile, 1 aplausi ning lugematul arvul varjatud või avalikke pilke.

Büyük Park

Büyük Park

Ordu

Kolmapäeva õhtul kl 21 alustasime 11 tunnist sõitu Musta mere poole, Ordusse. Mina olin sel õhtul väga väsinud, seega sõit algas minu jaoks väga mõnusalt – esimesed 3-4 tundi magasin nagu beebi, vahepeal üles ärkamata. Ülejäänud sõit läks veidi keerulisemalt, iga natukese aja tagant asendit muutes, kuid siiski sai väheke magada ka. 

Neljapäev (2. mai). Orusse kohale jõudsime kl 8 paiku hommikul. Õnneks meid otse kooli ei aetud, nii et me saime kiirelt veel duši all käia ning hommikustki süüa. Kogu reisi jooksul ööbisime Ordu ühe kooli ühikas. Tingimused polnud midagi erilist (väheke tolmune 5ne tuba, dušš ja vets on ühine kogu koridori peale), aga siiski paremad kui ma kardsin. Neljapäeval käisime ka selle kooli, mille ühikas me ööbisime, õpilastel külas. Meid jagati gruppideks ning erinevates gümnaasiumi klassides (9-11 klass) tegime oma riikide väikseid tutvustusi. Minu grupis läks kõik hästi ning õpilased olid isegi väheke huvitatud ja küsisid ka asjalikke küsimusi, mõnes teises grupis õpilased ei olnud nii viisakad ja huvitatud, kuid ma väga täpselt ei teagi. Hulka küsiti näiteks ka küsimusi: „Kas teile meeldib Atatürk?“, „Mis te teate Atatürkist?“ ja „Milliseid Türgi jalgpallureid te teate?“.

Ordu: pool ühikatuba ja Darya (Valgevene)

Õhtupoole käisime tutvusime ka Ordu linnaga – sõitsime cablecar’iga mäe otsa, nautisime ime ilusat vaadet linnale ning hiljem jalutasime linnas ja rannas niisama ringi. Õhtusöögiajaks sõitsime tagasi oma ühika juurde, kuid pärast seda läksime tagasi kesklinna õhtuse eluga tutvuma. Meie jaoks tähendas see seda, et pärast väikest soojendavat kohvi/teed, ostsime pudeli veini ning istusime koos paari sõbraga rannal ning nautisime õhtustes tuledes vaadet.

Ordu: "oota siin" enne kui cable-car'ile lähed

Ordu: cable-car'is

Ordu: vaade linnale

Ordu: Must meri!

Ordu: Erasmuste lesila ja cable-car

Ordu: õhtul rannast vaade mäele

Ordu: leidsime isegi pimedas endale lennuki

Reedene (3. mai) päevaplaan sarnases neljapäevasega – pärast hommikusööki läksime taaskord kooli, aga seekord linnas ühte põhikooli. Käisime rääkimas 6-8 klassidega vms. Enamust juttu neile küll tõlgiti türgi keelde, kuid vähemalt meile endile oli see hulka lõbusam. Lapsed küsisid erinevaid huvitavaid küsimusi, kuid päris palju kippus olema ka küsimusi stiilis „Kas te teate / kas teile meeldib Justin Bieber / One Direction / Endrique Iglesias?“ ning „Milliseid Türgi jalkpalli tiime te teate/fännate?“. Mina olin ühes grupis Marje ja Theresaga (tüdruk Saksamaalt) ning kui me esimesest klassist ära minema hakkasime, siis üks viimaseid asju, mis meilt küsiti, oli „What about boys?“ Küsisime vastu: "Okei boys, what about them...?" Ei saanudki lõpuks täpselt sellest küsimusest aru, küll aga nägin ühel tüdrukul suurelt käe peale kirjutatud „foreign boys“. Pärast meid läks sinna klassi teine rühm Erasmuslasi, kellest üks oli heledasilmne, pikka kasvu Poola poiss Gregory. Kui me hiljem kõik väljas kogunesime, siis oli Gregile selle klassi tüdrukutest juba terve fännklubi tekkinud, kes hüüdsid ta nime ja lehvitasid talle üle väljaku (kellegi kaudu jõudis temani vist ka armastuskiri). 

Õues tegime Erasmuslastest grupipilti ning siis esines meile kohaliku kooli tantsugrupp (tantsisid traditsioonilist Türgi tantsu ning väga hästi ka veel – nad pidavat olema piirkonna parim tantsugrupp vms). Kui me aga vaikselt bussi poole liikuma tahtsime hakata, ümbritseti meid (alustades Gregist muidugi) kohalike laste poolt, kes kõik tahtsid autogramme saada ja pilti teha. Võttis vist vähemalt 10-15 minutit aega, enne kui ESNi inimesed meid kõiki ükshaaval laste käest päästsid ja bussi suunasid. 

Ordu: tantsugrupp esinemas

Ordu: Gregory ja tema austajad

Pärast lõunasööki koolis võtsime aja maha, käisime vaatamas ühte kirikut ning siis lesisime 2h rannal. Vesi oli suhteliselt jahe, aga pooled käisid siiski ujumas ka. Õhtusööki käisime seekord koos uhkes restoranis söömas, kus oli vaade merele ning need, kes plaanitud kala tellisid said väga uhke kujundusega söögi. Reede edasine õhtu sarnanes aga eelmisele - vaba ajaga linnas.

Kirik

Must meri :)

Ordu: kalapraad (mitte minu oma)

Laupäeval (4. mai) läksime pärast hommikusööki Trabzonisse, mis tähendas paaritunnist bussisõitu, millele järgnes lõunasöök kaubanduskeskuses. Järgmiseks sõitsime mõnda maad, nii kaugele kui sai, mäest üles. Mäe otsas oli klooster, mille juurde bussiga ei pääsenud. See tähendas seda, et 15-20 min tuli ka mäest üles jalutada. Meie jaoks oli see päris mõnus, jõusaali asemel väike trenn, sai naha täitsa märjaks. Mõni teine ei suutnud aga virisemist minutikski järele jätta. Üles jõudes oli aga väga ilus vaade ning klooster oli uhke ja suur (mitmest hoonest koosnev). Õhtusöögiks haarasime aga midagi jälle linnast ning siis sõitsimegi taaskord ühikasse tagasi.

Trabzon: tee kloostrisse

Trabzon: klooster mäe otsas/sees

Trabzon: vaade kloostrist

Trabzon: kloostris (Darya, Marje, Mariliis, mina)

Trabzon: kloostris

Trabzon: kloostris. Vojta (Tšehhi)

Trabzon: kui saime kloostrist tagasi alla

Pühapäevases (5. mai) plaanis oli Samsun. See on järjekordne linn, mõne tunni kaugusel Ordust. Alguses lasti meid lõunasöögi ajaks natukeseks laiali ning pärast kogunesime uuesti kokku, et käia arheoloogia muuseumis, kohalikul suuurel turul ning loomaaias. Viimane eristus seni nähtud loomaaedadest selle poolest, et seal leidus vaatamiseks puurides ka kanu, parte, koeri ja kasse (aga loomulikult ei puudunud sealt ka lõvid! :D ). Nii Trabzon kui ka Samsun on Türgi mõistes suhteliselt väiksed linnad (nii umbes 2x Tartut), seega väga midagi rohkem seal teha polnudki - alustasime uuesti tagasiteed ning kl 3öösel jõudsime Eskisse.  

Samsun

Samsun: Eesti tüdrukud ja kummitus (Stepas Leedust)

Samsuni loomaaias

Samsuni loomaaias

Samsuni loomaaias

Samsuni loomaaias: lõviiiiiii :)

Teisipäeval (7. mai) algas koolipäev tavaliselt - kella üheksane loeng (see, mis seni tervelt 2 korda toimunud on) jäi ära, kuna õppejõud tundis ennast halvasti. Kella 11ne loeng oli seekord natuke asjalikum kui eelmine nädal - meil tehti tunnis lausa kaks esitlust, millest üks oli taaskord "Basics of Flight" (mida me oleme kuulnud juba vähemalt 4-5 korda ning mille sisu oli juba eelmises vaheeksamis) ning teine oli "Aircraft accidents", mis oli natukene huvitavam, kuid tunni kõige tulutoovam osa oli siiski see, et me Marjega õppisime samal ajal teisi aineid. 

Praegu on Eskisehiris aga mingi filmifestival, mis tähendab, et nädala aja jooksul lastakse üle linna kolmes erinevas kohas, kokku iga päev 15 erinevat filmi, piletihinnaga 3 liiri. Kasutasime siis võimalust ning käisime 7kesi (koos Arbi, Renata ning nende naabriga) kinos vaatams filmi "Bekas" - lugu kahest Iraagi poisist, kes otsustasid Ameerikasse rännata, et Superman'iga kohtuda. Väga tore ja hästi tehtud film oli ning kuigi ta lõppes natukene ootamatult, jäin kogemusega väga rahule.

Kolmapäev (8.mai) jäi meil meie ainus loeng ära. Seekord teadsime seda ette, aga teadsime ka, et selle asemel toimub meil mingi teine üritus - kl 10.45 pidime Marjega olema oma teaduskonna hoone ees, et minna sealt bussiga kuhugi jalutuskäigule. Kooli ees ootasime oma 30-40 minutit, siis pisteti meile näppu Türgi lipud, kooli nokamütsid ning oma teaduskonna kirjadega särgid. Bussidega sõitsime linna tagasi, suure staadioni juurde. Sealt jalutasime jälle natuke maad edasi, kuni leidsime üles kogunemiskoha. Sinna saabusid vist esindajad kooli kõikidest teaduskondadest ning kõik olid analoogselt meiega riietatud/varustatud, ainult et igal teaduskonnal olid oma värvi särgid. Paljudel olid ka plakatid, mille sõnumitest me enamustest aru ei saanud. Mõnest ingliskeelsest saime aga küll: "Mecanic Mekanic Meh I fix planes" või "Keep and calm be an engineer" (peaks olema "keep calm and be an engineer").
Mõned uhkemad olid ka trummidega, kostüümides (alates vanaaegsetest jahimeestest, Rooma sõdalastest kuni Zorrode ja Lumivalgekesteni) või niisama maalingutega. Kogunemine kesis umbes tund aega ning siis algas pooletunnine (nagu me selle aja peale aru olime saanud) Spring Fest'i avarongkäik. Vägagi palju meenutas see laulupeo rongkäiku, koos lainete ning kooli hüüdude-lauludega. See oli minule ja Marjele huvitav kogemus - veider oli lehvitada võõra riigi lippu ning vaikida, kui kõik laulsid türgi keeles mingit laulu, mille pealejäi tunne, et ka meie peaksime seda oskama. Vähemalt jäi mälesuseks hulka nänni :D

Lennundusteaduskond (Marje)

Sportlased

Jahimees

Insenerid

Igapäevaelust:
Keeled hakkavad juba omavahel päris sassi minema, eriti kui veeta pikemalt aega koos teiste rahvustega inglise keelt rääkides. Eesti tüdrukutega rääkides kasutame me ammu juba nagunii türgikeelseid väljendeid/ sõnu (nt evet, tamam, söyle-böyle) ning meid ei häiri, kui me juhtume üksteisega inglise keeles rääkima (oleme avastanud hetki, kus küsime ise ka endilt, et miks me inglise keeles räägime, siin ju ainult eestlased).  Viimasel paaril nädalal, on aga minul nt vahel keeruline olnud teisele keelele ümber lülituda ning aeg-ajalt kipuvad inglise keeles rääkides eestikeelsed sõnad sisse lipsama.

Kõige veidram hetk, ilmselt meie kõigi jaoks, oli see, kui Samsunis poes olles rääkisime Marje ja Mariliisiga omavahel eesti keeles ning siis üks (välimuse järgi) türklane küsis meilt soome keeles, kas me oleme soomlased. Meil kõigil võttis hetk aega, et aru saada, mis toimub, ning siis vastasime inglise keeles, et oleme eestlased. Tagasi mõeldes, oleksin ma võib-olla ka midagi soome keeles vastata osanud, aga üllatus oli tol hetkel liiga suur.