Aeg hakkab vaikselt otsa saama...

Homme õhtul läheb Marje bussiga Istanbuli, et teisipäeval Eestisse lennata. Neljapäeva õhtul läheb Mariliis bussiga Istanbuli, et Saksamaale lennata. Järgmise laupäeva õhtul lahkun Eskist ka mina ning peagi järgneb ka Kaisa meile. Umbes kahe nädala pärast oleme me kõik ühte- või teistpidi tiiruga tagasi Eestisse jõudnud. Aeg hakkab tõepoolest otsa saama...

Lõpuni hakkavad jõudma ka nimekirjad, mis enne minekut siin veel ära teha võiks. Viimaste päevade jooksul oleme: nautinud (eel)viimast korda hamami, käinud oma lemmikkohas suppi söömas, pesnud ära kõik pesud, käinud Erasmuste hüvastijätu peol, shopanud, viimaseid eksameid teinud jne jne jne.

Plaanis on veel lisaks kõigele muule: käia pannkooke söömas, koolipaberitega kõik joonde ajada, veel shopata, jätta oma uute sõpradega hüvasti, viimased asjad ära pakkida ning minu puhul ka veel Eskisehiri kõige kuulsamas pargis ära käia.

Kasutame ära veel oma viimaseid hetki siin, enne kui pöördume tagasi koju - täiesti imekspandav, kuidas saab üks asi olla korraga nii rõõmustav ja ka kurvastav.

Kui me eilse päeva veetsime Marje pool pesu pestes ja vahelduva eduga õppides, siis ma täna otsustasin vahelduseks jälle laskmas käia - eksamite vahel pole selleks väga aega olnud. Hommik osutus igati kordaläinuks :)

Laskma kohale jõudes sain teada, mis oli vibu-poiste üllatus minu jaoks, millele nad eelmisel õhtul korra vihjasid. Nagu nad mulle ütlesid: "meil oli paar õhupalli üle".

See on minu vibu... teoorias.

Päris lõbusad olid ka videod ja jutud, kuidas nad laupäeval neid õhupalle puhunud ja lõhkunud olid. Poisid jäävad ikka poisteks, vibulaskjatega juba igav ei hakka :) Kui ma oma vibu lõpuks pallide käest kätte sain, sai ka pisut lastud. Laskmise ajal ma ikka aeg-ajalt jälgin, mis teised omavahel türgi keeles räägivad. Aru saan küll võib-olla üksikutest sõnadest ja vahel isegi teemast, millest jutt käib. 

Ükshetk taipasin, et nad plaanivad teha võistkonna võistlust ning jagavad meid meeskondadeks. Pärast väikeseid selgitusi panime ka reeglid paika - laskjaid oli kuus, meeskondi tegime kaks, igaüks laseb kaks noolt ning võistlus käib lõunasöögi peale. Mina olin ühes võistkonnas Mustafa ja Yusufiga ning teises meeskonnas olid Junus Emre, Muhamed ja Mehmet (ainus sportvibu). Esimene seeria meil väga hästi ei läinud ning teised läksid kohe juhtima. Järgmised kaks seeriat olid sellised enam-vähem, kuid viimase seeriaga õnnestus meil juhtima minna. Meie tiim oli juba õnnelik, et me saime endale tasuta tantumi'd. Ma küll vahepealsest vestlusest aru ei saanud, aga kuna laskmine läks edasi, siis aimasin, et otsustati teha siiski kaks-kolmest. Teine kord meil enam nii hästi ei läinud ning saime rahulikult kaela. Mustafa ei olnud enda laskmisega üldse rahul, sest kui ta esimesena laseb (võistkonna liikmed lasevad ükshaaval), siis pidavat ta iga kord 10-10 või 10-9 laskma, aga nüüd lasi ta viimasena ning kippusid pigem 8-8 tulema. Teise võistluse ajaks olin mina ennast päris hästi paika saanud ning lasin põhiliselt 10-9, aeg-ajalt ka 10-10 või 9-9 vms. Seega kolmas võistlus oli otsustav, sest kokkuvõttes oli seis 1-1. Kolmas läks aga meil kõige paremini - juhtisime kogu aja algusest lõpuni ning lõppkokkuvõttes ka võitsime. Mustafa sai ka ennast natuke rohkem paika, lastes 10-8 või 9-8, aga pärast võistlust ütles mulle vaikselt: "thank you for your 10s". Seega sellega teenisime me endale teiste kulul tasuta lõunasöögi, mis me käisime ja kohe välja ka võtsime. See oli juba kolmas kord kui ma vibulaskjatega (midagi maksmata) söömas käisin, aga vähemalt oli see seekord väljateenitud :)

Pärast lõunat oli aeg järgmiseks trikiks. Nimelt kasvab meil vibuplatsi kõrval mooruspuu - ainus puu, mis meile kuumal päeval varju pakub. Kui hommikupoole üritasid kolm meest korraga seda raputada, siis see ei õnnestunud - puu on suur ega liikunud üldse. Nüüd võeti aga appi üks matialus ning Mustafa ronis puu otsa, et marju alla raputada - puu alla said pandud suured märklehed, kuhu need kokku koguda sai. Valged mooruspuu marjad näevad välja natuke põldmarja sarnased, aga vist natuke suuremad. Maitse ei olnud väga tugev, oli magus ja meenutas kergelt herne maitset. Täitsa head olid :)

Puu otsa ronimas

Väike pärdik

Marju kogumas

Mooruspuu valged marjad

Nüüd on aga vaja veel hoolega õppida - homme on meil Marjega aines Performance nii 2 vaheeksamit kui ka 1 lõpueksam, kõik korraga, sest õppejõu mitte ilmumise tõttu ei olnud neid võimalik varem ka teha. Kordamisküsimusi on "vaid" 366, aga minul on veel isegi lihtne, kuna Marjel on homme ka veel Aviation Legislation eksam. Lisaks sellele on minul kolmapäeval veel Flight Performace eksam (mis on ka päris raske) ning ka Mariliisil-Kaisal on veel paar eksamit järgi.

Edu meile kõigile!

Kõige veidram nädal üldse

Eelmine nädal oli kõige veidram üldse ja seda juba algusest peale.

Esmaspäev (27.06). Algas nagu ikka - hommikul sai natuke kauem magada kui teistel päevadel, natukene asjalik olla, turul käia ning siis oli aeg kooli minna. Loengu algusaeg oli küll 17.00, aga läksin juba 13-14st kooli, et seal lõunat süüa. Korralikku hommikusööki veel söönud polnud, seega jäin lootma koolilõunale. Minu "heaks" üllatuseks oli söögiks kala, seega kõige meeldivam see just ei olnud. Pärast sööki läksin loengut ootama ning peagi ühinesid minuga ka Mariliis ja Kaisa. Ajasime veidi juttu, siis läks üks meie klassikaaslastest mööda ja küsis, kas me ikka teame et loeng ära jääb. Jälle. Mis seal ikka - sõitsime bussiga jälle koju. 

Oma kortermaja trepikotta astudes ootas mind aga järgmine üllatus - kogu trepikoda ujutas, kuskilt ülevalt tuli sorinal vett alla. Korra käis juba peast läbi mõte, et äkki see tuleb minu korterist, kuna meil käisid nädalavahetusel töömehed köögis torusid parandamas. Õnneks oli aga minu korter kuiv, vesi tuli kuskilt kõrgemalt. Panin ostetud söögid külmkappi, puhkasin natuke ja siis läksin trenni.

Trenni sai seekord natuke kiiruga tehtud, kuna olime kokku leppinud Mariliisi ja Marjega, et kell 21.00 peseme pesu. Kuna ma laskmas käin linna teises otsas, siis hakkasin sealt varakult tulema - plaanisin 20.30-45 kodus olla. Kell 20.30 jõudsin trammiga kesklinna ning jäin teist trammi ootama. Varsti tuli aga trammipeatuse valvur, ütles midagi türgi keeles ning kõik jalutasid kurvalt pead vangutades ja midagi kommenteerides peatusest ära. Eeldasin, et ju siis trammi ei tule ning järgisin nende eeskuju. Mul oligi õigus - tramm nr 1 hetkel ei sõitnud ning peagi sain aru ka miks - kesklinnas, jõe ääres põles päris korralike leekidega üks maja, suitsu olid kõik kohad täis ning kuna maja oli jõe ääres, pidid tuletõrjujad kasutama majale ligi pääsemiseks seda teed, kus trammid sõitsid. Tegin kiirelt paar pilti ning siis jätkasin koduteed, et mitte hiljaks jääda.

Põlev maja kesklinnas

Kui ma 20.55 oma tänavale jõudsin, nägin just kuidas Mariliis sealt mööda jalutas. Hüppasin siis kiiruga kodust läbi, haarasin asjad ja jäin vaid paar minutit Marje poole hiljaks. Teepeal kodust Marje juurde oleks aga peaaegu üks väike poiss mulle rattaga otsa sõitnud - ma nägin kui ebakindlalt ta sõitis, seega jäin seisma, et tal lihtsam mööduda oleks, aga ka sellest oli vaevu abi.

Marje juurest läksime edasi Espark'i ette, kus saime veel paari sõbraga kokku ning käisime del Mundos. Espark'i ees oodates keegi türklane meie ringkonnast küsis, et kas oleme teel del Mundosse. Mariliis vastas automaatselt eesti keeles: "del Mundo ja". "Del Mundo'ya" tähendab aga türgi keeles "del Mundo'sse", seega küsinud türklane oli kohe jube rõõmus: "oo, sa räägid türgi keelt, ütle veel midagi!"

Teisipäev. Hommikul oli kooli vaja minna kl 9ks. Olin aga nii unine, et äratuskella edasi lükkamise asemel panin selle kinni. Tunnike pärast äratuskella ärkasin ise üles ning leidsin, et mul on loenguni pool tundi aega. Otsustasin siiski korralik olla ja loengusse joosta - me Marjega oleme seal ainsad õpilased ning üksi oleks seal kurb olla. Jõudsin isegi väikse varuga kooli ning haarasin kohvikust hommikuse kohvi. Õppejõud jäi natuke hiljaks, andis mõned materjalid ja leppisime eksami aja kokku. Selline oli selle aine viimane loeng. Pärast loengut helistasin Marjele, sest ilmselgelt oli ka tema sisse maganud - koolis ta igal juhul veel ei olnud. Kl 10 pidid aga teised kirjutama Air Traffic Communication'i (IFRi) vaheeksamit, mille mina tegin juba eelmisel nädalal ära. Pärast seda eksamit said nad teada, et juba sel neljapäeval on meil selle aine lõpueksam.

Järgmiseks oli meil Flight Theory viimane loeng, kus saime ka teada, et Marje saab samuti juba neljapäeval selle eksami teha, ning mina otsustasin temaga ühineda. Seega oli meil kahe lõpueksami ettehoiatusaeg tervelt 2 päeva. Õhtul sai veel trennis käidud ja suurt muud midagi vist ei olnudki.

Kolmapäev oli vist kõige sündmustevaesem sel nädalal. Kl 12ks läksime Marjega Flight Performance'i viimasesse loengusse. Me olime ühed esimesed, kes kohale jõudsid, aga igale järgnevale klassitulijale andis õppejõud mingi paberi näppu. Nad istusid maha ja kukkusid täitma-kirjutama. Meile selliseid pabereid ei antud. Tükk aega nuputasime, et kas see on mingi töö või mingi ankeet, kas õppejõud unustas meile anda või ei andnud meelega jne. Lõpuks vaatasime segaduses nägudega õppejõule otsa - ta kinnitas meie kahtlusi, et see on üks ankeet, aga kuna see on türgikeelne, ei olnud meil seda võimalik täita. Ülejäänud kolmapäev möödus vaikselt  - istusime kodus ja "õppisime hoolega" järgmise päeva eksamiteks.

Neljapäeva hommikul oli kõige pealt IFRi loeng - võtsime läbi veel viimase teema - ning siis lõpueksam. Eksam oli valikvastustega (nagu vaheeksamgi) ning läks täitsa okeilt, kuigi natuke oli siiski kahtlane. Kui pärast eksamit üks klassikaaslane küsis, kuidas meil läks, siis kurtsime, et mõnda asja me küll tunnis käsitlenud polnud, näiteks viimast küsimust. Ta ütles, et õige vastus oli sellele küsimusele esimene variant. Selgus, et mitte keegi Eesti tüdrukutest ei olnud seda vastust teadnud, aga kõik olid ehku peale esimese vastuse valinud. Vahel võib vedada ka :D Pärast lõunapausi tegime meie Marjega ära ka Flight Theory eksami. Nagu ka vaheeksam, oli see copy-paste kordamisküsimustest (mis olid "niiii rasked") ning ilmselt tulevad punktid taaskord 100 kanti.

Varsti pärast kooli läksin taaskord trenni. Kohale jõudes leidsin mõlemad treenerid varustuse ruumist, kuhu ma asjadele järele läksin. Kui sinna jõudsin andis Mustafa mulle mingi ankeedi kätte, seletas kuhu midagi kirjutama peab ning ühe T-särgi näppu. Särgile olid joonistatud suured olümpiarõngad ning peal oli tekst "Olympic Day". Seletust küsides sain teada, et Istanbul on üks kandidaatidest 2020 Olümpiamängude korraldamiseks ning kuna Türgile heideti ette, et nad ei ole sportlikud, siis nüüd nad käivad kõik koos kord aastas jooksmas. Vähemalt nii sain ma seletustest aru. Täitsin siis ankeedi ära, võtsin oma asjad ja läksin laskma. Varsti Mustafa ühines minuga ning ütles häbelikult, et ta nägi et ma olin osad asjad ankeedis türgi keeles täitnud (sugu, amet, aadress), et ta ei teadnudki et ma türgi keelt oskan. Naersin vaikselt enda ette ja vastasin, et jah, ma tõesti oskan juba selliseid sõnu nagu bayan - naine, öğrenci - õpilane, mahallesi ja sokak (viimaseid sisaldab mu aadress). Peagi saabus ka teisi laskjaid. Ilm oli väga palav ning kui Mustafa vahepeal (teise treeneri) autoga ära läks, arvasin et ta läks vett tooma. Eksisin. Ta tuli tagasi arbuusiga. Väga just nurisema selle peale ei hakanud :D see oli väga mõnus jahutus trenni keskele.

Laskjate lõunapaus - Mehmet, Yusuf ja Mustafa.

Reedel (31.06) minul loenguid ei olnud, seega veetsin hommiku niisama asjalik olles. Õhtupoolikuks olime kokku leppinud, et lähme koos Şamiliga Şelale parki. Şamil on üks neist türklastest, kes sügissemestril ELAs vahetusõpilane oli. Şelale park oli see, kus meie Mariliisiga (koos Arbi ja Renataga) korra juba käinud olime, kuid Marje ja Kaisa veel ei olnud. Şamil võttis ka ühe oma sõbranna kaasa. Vaade seekord pargist kahjuks nii ilus ei olnud - eelmine kord oli ilm selgem - aga mõnus oli ikka. Lisaks oli vägev tuul ning Kaisa, Mariliisi ja Şamili kaasavõetud tuulelohed läksid asjaette. Muidu oli kõik tore, aga need kaks türklast olid seekord kuidagi väga lihtsameelsed. Olenemata sellest, et me oleme juba 4-5 kuud Türgis elanud, imestasid nad näiteks selliste asjade üle, kui me suutsime ise poest jäätist osta (küsida palju maksab ja öeldud summast aru saada) ning et me teadsime mida see tähendab, et mošeed 5 korda päevas laulavad.

Şelale park

Reede õhtu / öö vastu laupäeva oli aga see, mis need päevad veidraks tegid. Nimelt jõudsid siis rahutused Istanbulist ka Eskişehirini. Ette me seda muidugi ei teadnud. Minuni jõudis see "info" öösel kl 2.30 paiku - nimelt elasid minu tänava elanikud (kaasa arvatud minu korteris viibijad) tänavatel olijatele pottide-pannide tagumise teel kaasa. Selle peale üles ärgates ning facebooki logides jõudis suhteliselt kiiresti kohale, mis toimub. Õnneks elan ma peatänavast piisavalt kaugel, et sealset lärmi ei kuule ning pipragaasi ei tunne, aga viimastel õhtutel välja ikka pole igaks juhuks roninud - seni kuni tänavale öösel ei roni on kõik korras :) Nädalavahetusel käisin hommikupoolikutel trennis ja õhtuti õppisin. Pühapäeval jätsin igaks juhuks aga Olympic Day'le minemata - midagi küll ei juhtunud, aga ma ei tahtnud just väga minna rahutuste ajal massiüritusele.

Eskişehir laupäeva õhtul

Praeguseks hakkab vist asi vaikselt vaibuma. Täna päeval oli küll veel Esparki ees üks tänav kinni, kuna inimesed telkisid seal (telkide, madratsite, söökide-jookide ja diivanitega), aga õhtuti näiteks pottide-pannide tagumised on juba väga lühiajalised (inimesed ei võta väga vedu enam), vähemalt minu kodu läheduses.

Päevane elu Esparki ees

Väike näide ka sellest, mis toimus minu tänaval pühapäeva õhtul: potid + pannid + lusikad + korterite tuled.

Kas ma olen maininud? (vol. 2)

* Et naised teevad söögikohtade akendel saia? Aeg-ajalt linnas ringi liikudes võib siin söögikohtade akendel näha naisi saia tegemas, väga otseses mõttes. Kahjuks pildile pole veel õnnestunud seda saada, küll nägime sarnast vaatepilti Antalya reisil.

* Et väga paljud türklased esimese ülikooliaasta veedavad puhtalt inglise keelt õppides? Kui õpilased siin keskkooli inglisekeele lõpueksamil läbi kukuvad, siis on nad sunnitud esimese ülikooliaasta veetma keeltekoolis, kus nad terve aasta jooksul ei õpi muud kui inglise keelt. Kahjuks on see natuke sarnane reaktsioon nagu eestlastel venekeelega - isegi kui nad tegelikult midagi oskavad ja täiesti okeilt räägivad, siis nad keelt väga kasutada ei julge ning vabandavad koguaeg, et nende inglise keel nii kehvake on. Seda, kui paljud keeltekoolis käivad, näeb ka sellest, kui palju inimesi meie campuses keeltemaja juures bussist maha lähevad (keeltemaja peatus on üks peatus enne lennundusosakonna oma).

Olukord bussis enne keeltemaja

Olukord bussis pärast keeltemaja

* Et meie kool näeb üli lahe välja? Ma pean hetkel silmas eelkõige meie teaduskonna hoone sisemust - lennukid ja muu lennundusega seonduv ;)

(Ma tean et olen seda maininud, aga nüüd on mul natuke tõestusmaterjali ka.)

Pilootide koridor

Midagi pilootidele seinal

Sama asi, ainult et ruumilisemana

Lennujuhtide koridor

Lennujuhtide koridoris

Samuti lennujuhtidele

Niisama kooli peal: Istanbuli lennujaam

Mehaanikute majakeses

Mehhaanikute ruumis

Vaade mehhaanikute uksest välja: angaarid

* Et siin maal leidub ufo-naisi? Tegelikult ma ise pole neid veel kohanud, ainult väga lähedasi. Nimelt nimetame me ufo-naisteks neid pearättidega naisi, kelle on pea nii suur (arvatavasti pea, juuste ja rätiku koosmõjul), et jääb mulje, nagu neil oleks kaks pead üksteise taga. Mariliis ja Marje olevat neid Istanbulis kohanud. (Ma viisakusest ei ole naisi linnapeal pildistama hakanud.)

* Et igal pool vaatab sulle vastu Meie Suur Isa? Mustafa Kemal Atatürk (ehk, nagu meie teda kutsume, Meie Suur Isa) oli Türgi rajaja ja esimene president ning igas ametlikus asutuses peab temast olema vähemalt üks pilt/kuju vms. Meie koolis tundub vahel olevat ta igas ruumis. Populaarsed on ka Türgi lipud, kus on ka Atatürki nägu peal või tema allkirjad igal pool (k.a. autodel, motorratastel, tätoveeringutel).

Pilt esimesest Antalyast - paremal üleval on ka Meie Suur Isa

Pilt teisest Antalyast - selle mäenuki peal sõime hommikust

Pea-campuses

* Et juuksureid leidub siin iga nuka peal? Juuksureid on siin maal väga palju ning nende külastamine peaks suhteliselt odav olema. Seetõttu eeldatakse ka, et seal tihti käiakse ja juukseid korras hoitakse ;)

* Et siinmaal tähendab durak hoopis peatust? Bussipeatusteks on suured "D" tähed ning bussis peatumise nuppu vajutades süttib tuluke "duracak". Vähemalt mulle, nii vähene kui mul ka vene keele oskus on, tundus see alguses veider.

Minu bussipeatus: tavaliselt küll sellist istumis-mugavust ei ole

* Et pea kõik asjad ESkişehiris hakkavad tähetedega "ES"? Eskişehir, Esmar (pood), Espark (kaubanduskeskus), Estram (tramm), Eskart (sõidupilet) jne jne.

EsMar

EsPark

EsPilet, EsKart ja EsTram

* Et pea kõik kohalikud on vist suured jalkafännid? Iga kord, kui on mäng tulemas, näeb kohalikke linna peal oma tiimi riietes/värvides. Ning kui mõni mäng käib, siis oigeid ja hõiskeid kostab tuppa nii õuest kui ka oma majast paar korrust/korterit eemalt.

Suvaline auto tänavalt - tagaaknal on koondise lipp

Galatasary (kohaliku jalkatiimi) asjade müügiputka Ordus.

Laskmisest lendamiseni

Laskmine

Laskmise lugu sai alguse üle-eelmisel pühapäeval, kui ma oma kohvri "selga võtsin" ning sammud linna teises otsas asuva vibuplatsi poole seadsin. Kuigi juhendid, kuidas sinna jõuda olid selged ja täpsed, olin siiski kergelt mures, kuidas mul see õnnestub. Esiteks pidin minema kodu lähedal ühe trammi peale ning siis kesklinnas ümber teise peale istuma. Kesklinnas esimeselt trammilt maha tulles silmasin ühte noormeest, kellel seljakotist otsapidi nooled välja paistsid. Muigasin omaette ja võtsin talle sappa. Oleks võib-olla juttugi teinud, aga tal olid klapid peas. Vähemalt oli tema nägemine mulle kindlustuseks, et liigun õiges suunas. Teise trammiga tuli sõita peaaegu lõpp-peatusesse, Porsuk'i spordihooneni ning selle kõrval kohe ongi vibuplats.

Plats pole midagi erilist, aga täitsa olemas :)

Alless kohale jõudes hakkasin mõtlema selle üle, et ma teadsin ainult ühte nime - Yusuf - tema numbrit ja et ta räägib inglise keelt. Kuidas teda ära tunda või kas ka teised inglise keelt räägivad - mul ei olnud õrna aimugi. Läksin siis laskejoone juurde, kus paar inimest lasid, tervitasin ja küsisin, kas nad inglise keelt räägivad. Minu õnneks üks vanem härrasmees - Muhamed (kuidas iganes ta nimi tegelikult ka ei kirjutata) - oskas ja veel ka päris hästi. Lootsin, et äkki ta on teadlik, et ma laskma tulin - tutvustasin ennast ning ütlesin, et Haiyri (minu campuse treener) helistas Yusufile ja ütles, et ma tulen. Selle peale imestati, et aa, sa lased vibu ning öeldi et Yusuf on siseruumis. Siseruumis Yusuf oli, aga ta ei tundunud väga teadlik minu tulekust ning ei tundunud küll väga inglise keelt valdavat. Vähemalt sain ma lasta ning Muhamedigagi natuke juttu ajada. Varsti saabus veel inimesi ning kui ma lahkuma hakkasin sain aru, et Yusufeid on siin kaks, ning see teine tõesti mõikab natukene ka inglise keelt. Leppisin temaga kokku, et kui laskma tahan jälle tulla, annan talle enne teada ning et oma varustuse võin sinna, nende ruumi jätta. Jäin asjaga enam-vähem rahule, päris mõnus oli taaskord väljas lasta.

Paar päeva hiljem leppisin siis Yusufiga kokku, et lähen õhtul laskma. Ta ütles okei, tule 18.30ks. Kohale jõudes Yusufit ma aga ei näinud, kuid ruum oli lahti ja keegi sees - tervitasin teda viisakalt, võtsin oma varustuse ja läksin platsile. Noormees viburuumist ühines varsti minuga ning siis selgus, et tema on 2. treener Mustafa - suudab isegi pika mõtlemise peale inglise keeles rääkida. Temalt sain ta kontaktid ning teada ajad, millal ma laskmas saan käia - iga hommik, iga õhtu ja nädalavahetusteti hommikust õhtuni. Seega on laskmisega mul praegu väga hea olukord - plaanin käia vähemalt 3-4 korda nädalas laskmas. Ilma on ja võimalust ka, seega võtan maksimumi. Mind kutsuti ka kohe võistlustele - nüüdseks möödunud nädalavahetusel oli mingi "külavõistlus" siin samas platsil.

Võistluseks valmistumine - nii tõmmati maha laskejoon

Kuna nad on vibulaskjad ja ka türklased samal ajal, siis ma isegi ei hakanud lootma, et võistlused õigel ajal pihta hakkavad. Läksin küll igaks juhuks väikse varuga kohale: laupäeva hommikul kl 10 paiku pidi võistlus pihta hakkama, seega kl 9.45 olin kohal. Mustafa ütles mulle, et me ootame veel paar võistlejat ära, kes hilinevad, ning et seni saab soojenduslaskmist teha. No läksin siis soojendust tegema. Järgmise tunni aja jooksul lasin umbes 40 noolt "soojendust", kuni nemad veel lisa matte välja vedasid ja tehnikat üles panid. 11 paiku saabus ilmselt üks hilinejatest - Jahja. See sama noormees, kelle ma semestri alguses sõprade tutvuste kaudu üles leidsin ning kes andis mulle meie kooli vibutreeneri kontaktid. Umbes kl 12ks saime kätte märklehed, märkimislehed, matinumbrid, kus me laseme (mattidel muidugi nr peal ei olnud, asi käis loogika alusel), ning ka 3 soojendusseeriat sai lastud. Vilede süsteem oli neil täitsa olemas (millal laskma võib hakata, millal nooltele järele minna) kuigi natukene kaootiline (vilede arv just). Treener käis mainis mulle ilusti tähtsamad asjad eraldi inglise keeles üle: kaua aega lasta on, mida iga vile tähendab (vilistas aga teine inimene, seega need 100% omavahel ei klappinud) ning et kui öeldakse "son otuz saniye" siis see tähendab, et viimased 30 sekundit on järel.

Kokku võistlejaid väga palju ei olnud (see oli mingi Eskisehiri sisene võistlus, kuigi mõned olevat vist ka Bursast pärit). Lapsi oli umbes kümmekond, teist sama palju plokkvibu mehi ning ka paar sportvibu meest. Ma teadsin juba varasemalt ette, et kui mul vastaseid on, siis ainult 1 kadetitüdruk, aga ka teda ei olnud. Seega olin ainus naine platsil, peale paari (ilmselt kadeti vms) tüdruku laste poole peal. Kl 13ks sai esimene pool läbi, mis tähendas tunnist pausi, mida enamus kasutasid söömiseks. Läksin ka mina plokkarite kambaga kaasa, võtsime ühest lokantast endale tantun'id. Minul muidugi maksta ei lastud (tüüpiline juhtum siin maal), seekordseks põhjenduseks toodi, et ma olen külaline. Kl 14 (õigeaegselt!) algas teine pool ning kl 15 said lapsed kätte oma medalid. Et mul vastaseid ei olnud, pakuti mulle võimalust meestega koos duelle lasta, mis ma muidugi vastu võtsin. Esimese duelli võitsin, teises jäin Hüseyinile umbes 5 punktiga alla. Oleks ma rohkem õues lasknud kui tervelt 3 korda, oleks ma võib-olla võitnud ka, aga selle mehe ja ühe teise kohta öeldi, et nad on aastaid rahvustiimis ka juba olnud, nii et väga vist nuriseda ei saa. Samuti tuli see sama, kellele ma alla jäin, kokkuvõttes teisele kohale, kaotades esimesele (Mustafale) lisanoolega.

Finaal - laskejoonel Mustafa, Hüseyin, Yusuf ja Yunus Emre, sinises nende ees on Mehmet.

(Nimedega on küll Türgis päris kriis käes - pildil on kõige levinumate nimede esindajad. Mehmet'eid on siin maal 5 miljonit ja Emre'id tunneb juba Marje üksi ligemale kümmet.)

Ilm oli kogu päeva väga ilus ning võistlustele kohale jõudes ma taipasin, et ma muidugi ei olnud päiksekreemi kaasa võtnud. Hullu sellest aga ei olnud, sest esimese distantsi ajal oli 50m laskejoonel vari ning õhtul oli mul vaevu tunda, et ma pool päeva õues veetsin - isegi rante ei tekkinud. Minu suureks üllatuseks, nii mõnelgi türklasel olid õhtuks tugevad punased randid - Mehmet võttis järgmisel päeval lausa trenni päikese kreemi kaasa. See oli minu arust eriti naljakas, et mõni türklane nii ära põles, kui üks põhjamaalane ei saanud rantegi. 

Tuleval nädalavahetusel on Antalyas Türgi meistrivõistlused, kuhu ka mind kutsuti, kuid lõppkokkuvõttes ma siiski minna ei saa. Alguses ma polnud kindel, kas ma üldse hakkaksin sinna minema, aga täna selgus, et ma ilmselt ei saakski - selleks läheks mul laskja sertifikaati vaja, mille tegemine võtab umbes nädalakese. Aga varsti pole ilmselt ka see enam takistus, kuna treenerid juba plaanivad mulle seda teha.

Minu esimene Türgi medal.

Lendamine

Esmaspäeva hommikul läksime me Marjega 8.30ks kooli briifingule. Me teadsime, et täna on see päev, kui me saame lendama kaasreisijatena kellegi teise õppelennule. Üllatus oli aga suur kui mult pärast briifingut küsiti, et kas ma olen lennanud ka varem. Ütlesin et õppelennuga ei ole. Mulle vastati, et noh, nüüd sa saad siis lennata. Umbes sellel hetkel jõudis mulle kohale, et ta mõtles lennata-lennata, mitte reisijana. Kui ma arglikult mainisin õppejõule, et mu teoreetiline baas on 0, siis ta ainult naeratas ja vastas: "ma tean". Rohkem ma vastu vaidlema igaks juhuks ei hakanud. Pärast seda oli mul veel paar tundi aega jõmmis enda elevus maha joosta ja söömas käia, enne kui lendama sain. Marjele oli pauk veel suurem, kui ta poole briifingu pealt juba lennukisse viidi ning mingi hetk õhus öeldi, et nii, võta nüüd juhised ja lenda. 

Minu lend pidi algama kell 12.55, aga see hilines ühe tunni võrra, kuna lennukil vahetati õli - nägin vilksamisi ka oma lennuki mootorit. Vahepeal täitsin koos ühe teise pilooditüdrukuga ära minu flightplan'i ja kell 13.55 olin koos instruktoriga taas lennuki Cessna 172 TC-THO juures. Alustuseks tegime koos lennukile tehnilise kontrolli - samal ajal kordas mulle veel üle, mis miski on (lennukiosi ma küll juba teadsin, aga ta tõi välja ka erinevate tulede tähendused), ning lasi mul isiklikult kütusekontrolli teha (selle jaoks tuli tiivatoe peale ronida ja tiiva pealt seda kontrollida). Siis oli aeg lennukisse istuda. Kui ma hommikul väga elevil ja närvis olin, siis sel hetkel, kui ma lennukisse istusin, olin ma juba nagu vana rahu ise. Pärast elektroonika kontrolli alustasime ruleerimist hoovõturaja poole. 

Instruktor pakkus, kas ma sooviksin seda ka ise teha, mõtlesin et eks proovida ikka võib. Kohe üldse ei tulnud välja :D see ei olnud üldsegi nii lihtne. Mingi hetk mina üritasin sirgelt ruleerida ja järsku sõitis meilt nina alt risti teine lennuk mööda ja tõusis õhku - ma pole üldsegi kindel, kas instruktor nägi seda tulemas (aga küllap ta ikka teadis seda), mina igal juhul ei näinud. Õhku tõusis instruktor ise. Ootasin tugevat kiirendust, nagu suurtel lennukitel, aga seda ei tulnudki. Paar hetke rahulikku kiirendust ning siis olimegi juba õhus. Mind natukene häirib see, kui keegi autoga sõites hoiab roolist ainult ühe käega kinni - enam ma selle pärast ilmselt ei nurise, kuna niipea kui me õhus olime, lendas mu instruktor ainult ühe käega juhisest kinni hoides. Kuid ega ta kaua ise lennanudki - ütles, et kui ma pilti rohkem teha ei taha, võin ise lennata. Ja siis ma lendasin. Järgmised kolm tundi. Tegime umbes 4 tiiru Eskisehiri lähikonnas (umbes kuni 100 km kaugusel käisime vist). 

Cessna 172 sisemus

Hoovõturajal

Just õhku tõusnud

Minu instruktor oli väga sõbralik ja lõbus. Ta tutvustas mulle erinevaid linnasid/külasid/mägesid/jõgesid jne, mis läheduses olid. Lõpuks käis navigeerimine osaliselt ka selle järgi juba, et ta ütles: "nii, nüüd pööra Rohelise järve poole" vms. Lendamine iseenesest nii raske ei olnudki - tuli jälgida kolme-nelja erinevat näidikut ning tunde järgi lennata - kõik tuli väga loomulikult välja. Enda üllatuseks suutsin pärast paari katset isegi keerata sujuvalt ja kõrgust kaotamata. Instruktori üks parimatest nõuannetest oli kõrguse muutmise kohta: "Do it so I don't feel it. Do it like a lady, not like a man." Õppejõult sain igati kiita ning ta ütles, et Eesti saab endale minu näol hea piloodi. Ta ütles, et ma lendasin esimese korra kohta väga hästi ja isegi paremini, kui mõned tudengit pärast mitmeid tunde lendamist. Samuti kiitis ta seda (mille peale kindlasti mu kogu pere naerma hakkab), et mul süda lennu ajal pahaks ei läinud :) Tegelikult natuke läks ka, aga ei midagi hullu. Oma emal ma igal juhul nii väikse lennukiga lennata ei soovita :D Turbulents ja ka väiksemad tuuleiilid raputasid ikka päris tugevalt ning vahepeal oli tunne, et tuul lihtsalt pillub lennukit ringi. 

Koos instruktoriga

Kui maanduma pidi hakkama, siis alguses laskis instruktor minul kõrgust vähendada, juhendas ja ütles pool naljaga, et nii, nüüd sina maandud. Lõpuks saime ikka kokkuleppele, et "me koos" maanudme, ehk siis me mõlemad hoidsime juhisest kinni ja mina üritasin teda mitte segada sellega :D Taaskord ruleerisin maapeal mina (tema väikse abiga) ning juba tuli ka see paremini välja. 

Kokkuvõttes võib öelda, et esimene lend oli sarnane, nagu esimene sõidutund autokoolis, ainult et närvi ei olnud sees ;) Kõik oli väga mõnus ja loomulik - ei jõua ära oodatagi, millal uuesti lendama saab :)

Igapäeva elust:

*Eelmine nädal oli meil taaskord vaheeksamite nädal, mis siis et paari nädala pärast juba lõpueksamid on. Üks neist eksamitest toimus arvutiklassis. Meil Marjega vajusid suud lahti, kui me nägime, milline see klass oli. Iga arvuti asus ühes nummerdatud boksis. Klassi ees vaatasime nimekirjast järgi, mis numbriga boksis meie kohad olid ning õiges boksis oli laua peal paber vajalike nimeliste paroolidega, et testi-keskkonda arvutis sisse pääseda.