Türgi ja Saskia: Kapadokya

Kolmapäeva hilisõhtul (kl 23.30) alustasime sõitu Eskisehirist Cappadocia suunas (Cappadocia – land of beautiful horses). Sõit kestis terve öö ning Ürgüp’isse jõudsime umbes kl 7 hommikul (bussis sai paar-kolm tunnikest kokku vast magatud ka). Cappadocia on rajooni nimi ning linn, kus me ööbisime oli Ürgüp. Kohale jõudes saime hotelli kõrval pargis hommikusööki – igale ühele jagati paar soolast saiakest ja mahla (ei midagi erilist). Siis jalutasime hotellini, kus meil oli natuke vaba aega, mida paljud uinaku tarvis kasutasid. Hotell kahjuks seekord viie tärni oma ei olnud, aga ajas asja normaalselt ära.

Esimene vaatepilt - jah, kõik need täpikesed paremal on kuumaõhupallid

Pärast uinakut algas täispikk turismipäev. Põhilised vaatamisväärsused, mis meile näidati, olid erinevat moodi ja ilusalt erosiooni poolt kuju saanud kivid ja mäed ning koopad, mis olid mägede sisse ehitatud. „Koopad“ on tegelikult nende kohta natukene vale sõna, õigem oleks vast „elumajad“ või lausa „linnad“ mägede sees. Nimelt veel 100 aastat tagasi elasid inimesed siin mägede sees – sinna olid ehitatud mitmetoalised majad, mis sisaldasid ka muu hulgas ka kööki ja vetsu, ehk neis oli kõik vajalik olemas. Ehitada olevat neid lihtne – päeva-paariga mitu tuba – ainult et esimese nädala ei saanud tolmu tõttu seal sees elada. Temperatuuri hoidsid need hästi - talvel oli seal soojem kui väljas, suvel külmem. Varisemise oht oli põhiline põhjus, miks sealt lõpuks välja koliti. See-eest on siia maani inimesi, kes elavad mägede külje all, peaaegu samasugustes tingimustes ning mägede sisse on ehitatud isegi hotelle. Siin kandis pidavat olema filmitud mitmeid filme – Ghost Rider 2, Indiana Jones 2 ja Star Wars 2.

Selliseid õitsevaid puid/põõsaid oli siin palju. Need pidavat olema aprikoosi/virsiku vms puud.

Mäe-linn - kirikuid jne täis

Järgmiseks läksime keraamika töökotta. See oli mingi perefirma oma ning meile näidati savist nõude valmimise protsessi ning meie silme all valmistati ka väga ilusaid potikesi. Paaril inimesel meie hulgast lasti ka proovida potikesi valmistada, aga need päris nii ilusad just välja ei tulnud.

Päris osav onu oli.

Linnumajake

Väike kohvipaus väikse vaatega.

Eestlased, leedukad ja türklased.

Õhtupoolikul käisime ka veini degusteerimas. Sai väikse klaasikese ühte punast ning ühte valget veini. Seal olid müügil ka päris huvitavad erinevad vidinad.

Täitsa hea vein oli :)

Ei tea, kus oma pudelit hoida? Kas nii sobib?

Et pudelil üksi igav ei hakkaks

Pärast õhtusööki hotellis (mis vist pea kellelegi väga ei meeldinud) käisime Turkish Night’il. See oli päris uhke üritus – nagu ikka, jagati süüa-juua ning rahva keskel, mitu tundi järjest, tantsiti kohalikke tantse. Muu hulka kuulus ka üks nabatantsija (nägi rohkem välja nagu puusa väristaja), kes õpetas meestele ka nabatantsu. Enamus turistidest seal olid vanemad, aga see ei seganud neil väga hoogsalt tantsu õppimast. (Paar kehva videokest ka + teine video on püstipidi filmitud :D )

Teise päeva vaatamisväärsused osalt sarnanesid eelmise päeva omadega, aga lisandus ka midagi väga huvitavat – nimelt käisime maa-aluses linnas. Selle kohta on „koobas“ juba õigem sõna, kuigi sel juhul juba „koopalinn“. Muidu elasid inimesed siiski maa peal, kuid kui neid rünnati, läksid nad maa alla koopasse ning sulgesid suure kettakujulise kiviga ukse nii, et see oli avatav ainult seest poolt. Elamistingimused seal ei olnud just teab kui head, aga kõik vajalik oli olemas, et kogu linn seal kuu aega vastu peaks. Ning seda kasutati ikka päris palju. Maa all oli neil peaaegu kõik olemas – kirikud, vetsud, ruumid surnute jaoks, veini tegemise võimalused jne. Magati küll enamasti suures ühisruumis – seal elamine ei olnudki mõeldud luksuslikuks eluks – välja arvatud vastsed abielupaarid, kes said endale pulmaööks eraldi väikese toakese. Üldse pidavat rünnaku lõppedes naised enamasti rasedatena välja tulema – mis seal pimedas koopas ikka väga palju teha on – seega rahvaarv ikkagi kasvas sõdade arvelt, kuigi halbade tingimuste tõttu esines ka surmasid.

Ainus kaitsevahend ründajate eest koobastes ei olnud ainult seest poolt avatavad uksed, vaid neil oli seal ka lõksusid ning enamus koridorid olid nii kitsad ja madalad, et sõjavarustuses oleks seal raske liikuda. Tegelikult raskeks liikumiseks polnud sõjavarustustki vaja – isegi meie pidime edasi liikudes vahepeal pigem kükakil kui kummargil olema, et koridoris edasi liikuda saaks. Mõni ava oli isegi minu õlgade läbimahutamiseks liiga väike (tuli natuke külg ees minna). Nüüd on seal koopas elekter, aga vanasti oli valgus väga kesine. See-tõttu on koridoride seinas järjest niimoodi augud, et sa saad kordamööda ühe ja siis teise käega neist kinni võtta (ühe käega ühest seinast ja siis teise käega teisest seinast) – siis sa saad aru, kuhu-kuidas koridor liigub ning oled õiges asendis, et pead vastu lage ära ei löö. Huvitav fakt oli ka see, et praeguseks on mitmete koridoride avad kinni müüritud – paljudele kohalikele hakkas pinda käima, kui Hiina turistid fotokatega nende keldritesse ilmusid.

(Pildid pole just parimad, aga ehk annab natuke aimu)

Kitsad koridorid

Madalad koridorid

Pärast seda hakkasimegi vaikselt tagasi Eski poole sõitma (14-15 paiku). Tee peal tegime veel paar väikest peatust ilusate vaadete ja söögi tarvis ning juba kell 22.00 olin tagasi kodus.